Join the new world

Genealoogia imeline maailm...

Eks paljud meist ole mõtelnud, et kes olid minu esivanemad. Oma vanaisa ja vanaema me üldjuhul teame, aga mis oli nende vanaemade ja vanaisade nimed. Kui on kelle käest küsida on asi lihtne, kuid tihti ei mäletata nende sünnipäevasid ja nende sünnikohtasid ega ka nende õdede-vendade nimesid. Aga kindlasti kohe ei teata enam edasi. Eriti hävitav oli perekonna pärimuse edasikandumisele aga nõukogude aeg kui oma sugulastest rääkimine ei olnud nö moes, sugupuusid isegi kohati ei julgetud uurida. Samuti ei tahetud lastele rääkida sugulastest kes olid küüditatud või mõnel muul moel represseeritud või oli kellegi on või vanaisa saksasõjaväes, sest kõik see võis mõjutada laste tulevast elu. Näiteks ei lasta ülikooli, ei saa kõrgemat ametikohta ei anta paremat elamispinda jne. Nõukogude aja algusaastatel oli asi tõesti nõnda, et ka nö lehmalellepoja omaaegsed teod võisid saada saatuslikuks elamisväärse korteri hankimisel. Kõik see kandus inertsist edasi nii ei võetud teemaks ka kaheksakümnendatel (mil reaalne oht sugulaste endisaegsete tegude eest karistada saada oli väga väike kui just ise seda kuulutama ei läinud), üheksakümnendatel ja isegi tänapäeval paljud vanainimesed ei taha oma sugulastest rääkida just kui midagi kartes. Tihti tuleb aga lausa „tangidega“ sõnu välja kista, kuid järjest rohkem leidub viimasel ajal ka meeldivaid erandeid. Aga tahes palju nad ka ei räägiks mitte kuidagi ei saa me teada seda mida nad kuidagi teada ka ei saa (aga see ei tähenda, et neid ei peaks kuulama, sest just lood ja juhtumised loovad „liha“ kontidele milleks on ainult nimedest ja aastaarvudest koosnev sugupuu). Üle kolme põlvkonna tagasi üldjuhul ei teata.

Tekib küsimus, kas on kuidagi võimalik teada saada, mis olid mu vaarisade-emade nimed ja mis ametit nad pidasid? Kas olid nad lihtsad talupojad või kõrgelt kvalifitseeitud käsitöölised? Või oli mõni esivanem õpetaja ametipidaja või hoopiski kõrgelt haritud preester? Kes oli see mees kes kandis esimesena perekonnanime mida ma kannan ja kus kohas ta elas? Vastus küsimusele kas kõike seda on võimalik teada saada on jah, seda on võimalik järgi uurida. Nimelt on arhiivides kõik selline info säilitatud. Sõna arhiiv manab aga keskmisele inimesele silmade ette pimedad, kõrgete lagede ja paljude tolmuste riiulitega kõhedust tekitavad ruumid ning torisevad arhivaalidest vanatädid, kes iga külastajat vaatavad pilguga, mis küsib justkui- „mida sina nüüd siit tahad?“ Tänapäeva reaalsus arhiivides on õnneks aga hoopis teine. Ariivides töötavad tegusad, tublid ja rõõmsameelsed inimesed kellel on lausa rõõm otsida soovitud mappe või köiteid iidsete kirjetega.

Oma esivanemate jälgede ajamine on vähemalt Eestis tehtud ülimugavaks tänapäevaste tehnoloogiatega kursis olevatele inimestele. Tegelikult on asi nii, et genealoogia alaseid arhivaale enam üldiselt füüsiliselt soovijatele kätte ei antagi, selleks on need raamatud juba liiga õrnad, et neid päevast päeva anda lapata. Selleks, et siiski saaks teada mis neis kirjas, on enamik genealoogilist infot kandvad arhivaalid digitaliseeritud ja kõik millel ei ole ligipääsu piirangut (st on vanemad kui 70 aastat või seotud isiku surmas on möödas rohkem kui 30 aastat) vabalt saadavalt interneti kaudu Saaga nimelises portaalis mille pidajaks on Rahvusarhiiv (aadressil: http://www.ra.ee/dgs/explorer.php). Selleks, et digitaliseeritud arhivaalidele ligi pääseda tuleb ennast registreerida.


Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?
Vikat+ nr. 3 - Kvaliteetaudiost
Vikat+ nr. 4 - Mahepõllumajandusest
Vikat+ nr. 5 - Valged sedelid
Vikat+ nr. 6 - Cakile maritima ehk merre ei tohi sittuda
Vikat+ nr. 7 - Ars longa, music immortalis
Vikat+ nr. 8 - Fonoautograafist grammofonini
Vikat+ nr. 9 - Igavese elu saladus
Vikat+ nr. 10 - Kas CD on suremas?
Vikat+ nr. 11 - Materjal, see on kõige alus...
Vikat+ nr. 12 - Materjal, see on kõige alus... (2. osa)
Vikat+ nr. 13 - Polüvinüülkloriid?