Join the new world

Igavese elu saladus

Mõni aeg tagasi saabus uudis, et Mayo Clinici teadlased on suutnud laborihiire eluiga tervelt 25-35% võrra pikendada. Saavutus põhineb vananenud rakkude paljunemise piiramises, mille tõttu väheneb kahjustunud pärilikusainega rakkude osakaal. Niisiis põhineb saavutus organismis juba toimiva mehhanismi efektiivsuse tõstmisel. Vanad kahjustunud pärilikkusainega rakud ei suuda enam piisavalt efektiivselt oma funktsiooni täita põhjustades mitmete organite alatalitlust. Katse tulemusel aga suudeti suurendada nii hiirte aktiivusust ning parenes ka südame ja neerude töö. Seda kas sellest saab nooruseeliksiir või lihtsalt lemmikloomade elupikendaja näitavad edasised uuringud.


Teadagi on hiire ja inimese organismid väga erinevad. See mis võib töötada labaorihiirel ei pruugi toimida inimese peal, või kui isegi toimib siis mitte nii efektiivselt kui loodeti. Seetõttu pole mõtet eufooriasse sattuda. Väga paljud lootustandvad ravimid, mis on töötanud suurepäraselt laborikatsetel on põrunud inimkatsetel.

Inimese puhul tähendaks 25-35% eluea kasv inimese keskmine eluiga tõusu 95-100 aastani. Nii ei pruugi 10-20 aasta pärast 120 aastane inimene enam mingi haruldus olla. Kõik vaid siis kui kõik läheb nii nagu loodetakse.


Alates inimkonna kõige hallimatest aegadest on püütud pikendada eluiga, otsitud nooruse eliksiiri, püütud saavutada igavest elu. Nagu pole siiani ükski vihm veel sadama jäänud pole ka leitud igavese elu saladust. Ja kas see olekski võimalik?

Ilma pikemalt süvenematta võib öelda, et kõik on võimalik. Nii nagu on 300 aastat püsinud oluliselt muutumata Jupiteri Suur punane laik, võib ka igavese elu otsingud ükskord tulemuseni viia.

Tegu on võitlusega miljoneid aastaid kestnud protsessi vastu – evolutsiooni vastu. Omaaegsest koolibioloogiast lähtudes tekib küsimus, et kas siis igavene elu ei olegi siis evolutsiooniliselt kasulik? Igavene elu ju aitaks liigil igavesti eksisteerida, kõige parema kohasusega indiviidid on ju liigile kasulikud?


Siiski on tegu vananenud ja liigselt lihtsustadud mudeliga. Evolutsioonis ei mängi liik kui tervik mitte mingit rolli. Evolutsioon ei tee midagi liigi säilimiseks. Liik per se on puhtalt inimese välja mõeldud abstarktne mõiste, tähistamaks indiviidide gruppi, mis on vastavalt liigi kontseptsioonile kas piisavalt sarnased või suudavad anda omavahel sugulisel teel järglasi.

Evolutsioon ei lähtu ei liigi ega isegi mitte indiviidi huvidest. Tähtsad on ainult geenid. Tänapäeva mõistes on evolutsioon geenide ja nende erinevate alleelide vaheline võitlus. Kuid lisaks üksikutele geenidele on tähtis ka kogu komplekt, mis väljendub indiviidi individuaalses edukuses- fitnessis. Fitness ehk maakeeli kohasus, reproduktiivne edukus- ümmarguselt öeldes, kui palju järglasi suudab konkreetne isend anda. Olles aga piinlikukt korrektne siis evolutsioon ise ei lähtu millestki, evolutsioon on isekate geenide vahelise „võitluse” üldnimetus.


Isend on ainult keskkond, kus võitlus toimub, lõputu võitluse silmapilk. Evolutsioon on võitlus, kus võitjat ei ole, igavene sõda. Võidetakse lahinguid ja saavutatakse lühiaegset edu, kuid võitjat ei selgu.

Pidevalt tekib juurde uusi kasulikke mutatsioone, mis on edukamad kui olemasolevad geenid, tõrjudes vähemkohased välja. Liigid on aga mikrokosmosed, mis väliselt justkui mõjutavad teineteist aga nendevaheline liiklus on võimatu või suuresti takistatud. Neid takistusi tuntakse reproduktiivse isolatsiooni nime all.


Reproduktiivseks isolatsiooniks nimetatakse takistust mille tulemusel ei saa erinevad indiviidid/liigid omavahel ristuda ja anda suguvõimelisi järeltulijaid. Reproduktiivne isolatsioon jaguneb omakorda– presügootseks ja postsügootseks isolatsiooniks. Presügootne isolatsioon toimib enne munaraku viljastamist ja võib olla nii mehhaaniliste, geneetilise kui isegi geograafilise tagapõhjaga (võib isegi olla isegi etoloogilisi mehhanisme). Toimib kas üks, teine või kolmas, igal juhul diploidse munarakuni ei jõuta.


Postsügootse reproduktiivse isolatsiooni korral toimub gameetide ühinemine, kuid kas loode hukkub enne sündi või nõnda saadud järglased võimelised omakorda järglasi saama.

Siinkohal on paslik ka mainida, et reproduktiivne isolatsioon võib aset leida ka liigisiseselt. Ka kõige parema ettekujutuse korral on tundub suht võimatu ideena, et chiuaua ning berni alpi karjakoer võiksid järglasi saada. Või kuidas tundub Sulle lugeja? Veelgi võimatuna näivad sinivaala ning merisea sugukavatsusliku kohtumise plaanid. Siiski kõike on maailmas katsetatud – sellest aga mõnel teisel ajal.

Parimaks postsügootse isolatsiooni näiteks on hobuse ja eesli järeltulija - muul. Ristamine küll toimub, kuid järeltuljad pole võimelised omakorda järglasi saama. Näiteid võib tuua ka Eesti looduse igapäevast. Isane mink võib küll emase euroopa naaritsa viljastada aga loode hukkub juba väga varastes arengustaadiumites. Geograafilise isolatsiooni tulemusel on hakanud kaks haru evolutsioonis erinevat jalga käima.

Nõnda palju siis tänaseks 🙂




Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?
Vikat+ nr. 3 - Kvaliteetaudiost
Vikat+ nr. 4 - Mahepõllumajandusest
Vikat+ nr. 5 - Valged sedelid
Vikat+ nr. 6 - Cakile maritima ehk merre ei tohi sittuda
Vikat+ nr. 7 - Ars longa, music immortalis
Vikat+ nr. 8 - Fonoautograafist grammofonini
Vikat+ nr. 9 - Igavese elu saladus