Join the new world

Mahepõllumajandusest

Vikat+ suundub põllumajanduse radadele. Loodan, et meie seas on põllumehi ning mahemõtlejaid, keda see kirjutis võiks huvitada. Täna räägime taimekasvatusest, loomakasvatust me ei puutu, kuna teine tuleneb esimesest. Räägime alustaladest.

Mahepõllumajandus on viimastel aastakümnetel järjest enam populaarsut kogunud maaviljeluse viis, olles tekkinud vastusena inimorganismile vastuvõetamatuid kemikaale kasutavale intensiivtootmisele. Läbi ajaloo on inimkond teinud mitmeid ennast kahjustavaid tegusid enamasti on see tulnud teadmatusest. Ma ei räägi kliimamuutusest ega keskkonnaprobleemidest, neid on inimkond vaikimisi küllaltki pikalt juba teadvustanud. Ma räägin meid ennast ümbritsevatest igapäevastest materjalidest ja kasutatavatest ainetest millega me igapäevaselt kokku puutume. Makrantesimaks näiteks on ilmselt arvatav Vana-Rooma üks lagunemise põhjustajaid – pliist veetorud. Arvatakse, et pidev pliimürgistus viis lõpuks riigi keskuse vaimse mandumiseni ja impeeriumi vaiksele mõranemisele. Toona ei osanud keegi arvata, et plii võiks olla mürgine, aga näet’ siiski lõpuks jõuti valgustava tõeni.


Pliist veetoru Pompei linnas

Samasuguse paralleeli võib tuua ka intensiivtoomise ja mahepõllumajanduse vahele. Siiski pole piirid niivõrd selged nagu eelmainitud Vana-Rooma juhtumil. Intensiivtootmist saab teha ka säästlikult, vähendades kasutatavate taimekaitsevahendite kasutusnorme. Saab kasutada vähem kahjulikke kemikaale, põldu saab harida mõistlikumalt.

Suhteliselt odava tööjõuga maal, nagu Eesti on säästlik intensiivtootmine mõistlik ja kohati isegi majanduslikult mõttekam, kui saagikuse viimse piirini punnitamine. Kõigest hoolimata on intensiivpõllumajandus iseloomult enesehävituslik.

Nagu iga taimekasvatus vajab ka intensiivpõllumajandus tolmeldajaid, samas on vajalik tõrjuda ka kahjurputukaid, mistõttu kasutatakse insektitsiide. Putukamürke, mis mõjuvad tolmeldajatele samamoodi, kui mõjuvad kahjuritele – surmavalt. Võideldakse ka umbrohuga. Praegu on üldlevinult herbitsiidina kasutusel aine nimega glüfosaat. Mõni aeg tagasi selgus, et seni täiesti ohutuks peetud herbitsiid on vähki tekitava toimega. Euroopa komisjonis oli tõsiselt kaalumise all, kas pikendada glüfosaadi kasutusluba või mitte. Siiski lõpuks seda luba pikendati kuigi mitte maksimaalses pikkuses. Peamiseks argumindiks toodi, et glüfosaadile pole tõsiseltvõetavat alternatiivi. Peatades glüfosaadi kasutamise, ründab umbrohi meie viljapõldusid. Terava probleemi lahendamine lükati edasi lootuses, et 7 aasta pärast on mõni parem mürk saadaval.



Aga kas tõesti siis pole glüfosaadile alternatiivi? Kas tõesti pole mürki, mis meid päästab? Kas üldse mingine mürk saab kedagi päästa? Mürgitades põldusid mürgitame me ju ka iseennast. Keegi ei saa anda garantiid, et ka järgmise võluainega ei juhtu sama, mis praegusega on juhtunud.

Mürgiigatsejate jutu kuulmine tekitab paljudes judinaid, kas tõesti mürgita ei saa? Kas tõesti pole võimalik inimkonna säilimine ilma, et inimkonda teisest otsast ei mürgitataks? On ju põllumaa piiratud ressurss, juurde seda ei saa. Kui saabki siis on selle hind äärmiselt kõrge, nii rahaliselt kui ka jätkusuutlikkuse seisukohast. Inimkonna kahekordistamise ajal pole ju põllupind kahekordistunud. Ülemaailmseid näljahädasid pole tänu 20. sajandi teisel poolel toimunud rohelise revolutsioonina tuntud kiire arengu tõttu. Saagid on mitmekordistnudnud, põllumajandusega hõivatud inimeste hulk arenenud maades on vähenenud miinimumini. Siiski pole rohelise revolutsiooni viljad üdini magusad. Mürgi jalajälg on selles hiiglaslik.


Varem väljaandes Vikat+

Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?
Vikat+ nr. 3 - Kvaliteetaudiost