Join the new world

Mono või stereo?


Viiekümnendate alguses, siis kui stereot hakati tõsisemalt juurutama, ei osanud keegi sellele küsimusele vastuseks öelda, ei muud, kui ikka stereo. Küsiti, kumba eelistad kas tuima ühest ruuporist kostvat artisti või stereofoonilist realistlikku ülesastumist sinu enda kodus? Nii siis valdas kõiki stereofoonilise audioreproduktsiooni hullustus. Kõik eelistasid stereot, kõik tahtsid stereot ning plaadipoed ja elektroonika tootjad seda ka hakkasid pakkuma. Algul kui ülimalt kallist luksuseset, hiljem juba midagi peale stereo saada ei olnudki. Mono vajus unustusse, mono muutus audiomaailma häbiplekiks, millest kõik sajameetrise ringiga mööda läksid, et end sellega mitte kuidagi end siduda.

Siiski leidus inimesi, kes ei lasknud end stereo hullusega kaasa vedada. Nad kuulasid ja hoidsid peast kinni. Kuigi enamus veel ostis kibestunud moega mono plaate, kuna stereo oli lihtsalt niivõrd kallis, olid nad tegelikult teinud õige otsuse.

Nüüd aastaid hiljem kõik tõsiseltvõetavad audiofiilid eelistavad mono. Mono on moonutustevaba, mono on puhtam, mono on jõudnud oma arengu tippu, kuhu stereol niipea asja ei ole. Praegusel hetkel on mono ja stereo oma kohad vahetanud. Vanad stereosalvestused on alla hinnatud, samas kui monot hinnatakse järjest enam.

Kõige markantsemaks näiteks on briti ansambli „The Beatles” stereoalbumid. Nendes on püütud justkui kõigest väest jätta muusikat nautivale audiofiilile muljet, et nad kuulavad biitlite Yesterday’d unbluged esitusena nende enda elutoas. Kurvastusega peab aga nentima, et seda see ei ole kohe üldse. Keskpärase stereo masterdamise tulemusel on kadunud see mahalasus, kadunud see tõelisus, mis on säilinud monol. Mono, mis on kadudeta jõudnud muusikavagudesse, mida künnab grammofoni nõel, mis samuti on jõudnud arengus oma täiuse tippu, mida parandada saab ainult materjaliteaduse areng ning suures koguses eurosid.

Kõiki audiofiile valdas eufooria nähes esmakordselt biitlite mono kordusväljaannet oma valgete kaantega – „The Beatles in MONO” Eriti kui tegu on 180 grammise teistkordse tiraažiga. Hea meel on tõdeda, et klassikute kordusväljaanded on muutunud igati tavaliseks. Kui tekib soov ja tahtmine nautida oma vanu lemmikuid nende tõelises headuses.

Jah, tegu on kallite asjadega, kuid tänaseks juba 10-20-30 või enamgi aastaid tagasi siit ilmast lahkunud artistide elusuuruses uuesti kuulmiseks pole miski liiga kallis. Kontserte ei anna nad ju enam ei iialgi, aga siiski võivad nad astuda elusuuruses üles sinu elutoas ja miks mitte juba täna... 🙂

Vikat+ kõige värskemate artiklite lugemiseks telli endale Vikat+. Loe tuleviku ajalehte juba TÄNA!!! Tellimiseks tuleb vastava sooviga kiri saata Vambola Vikatile.