Join the new world

Kvaliteetaudiost

Oleme rääkinud monost, oleme rääkinud stereost, oleme põgusalt maininud ka kõrgekvaliteedilist reprodutseerimisvõimalust võimaldavaid formaate. Sai korra mainitud moodsat vinüülplaati. PVC materjalist pressitud helikandjat, mis on tänapäeva analoogaudio kroonijuveeliks. Siiski pole paljukiidetud heliplaat ainuke, mis suudab kõige täpsemalt anda edasi seda realistlikku mahlastust, tuues konsertelamuse sinu elutuppa, on ka palju teisi võimalusi. Kuid heliplaat on hetkel neist kõige kättesaadavam ja populaarseim.

On juureldud, mis on nauditavam, kas originaalartisti live konsert või perfektse stuudioesituste taasesitus koos kõigi nüanside ja aksentidega? Üks eelistab ühte teine teist, kolmas ei oska midagi arvata ning kuulab oma köögiraadiot olles väga rahul. Ühest küljest on teadmatuse puhul tegu õndsa seisundiga, mida ei tea, seda ei igatse. Jättes mulje elutäiuslikkusest, kus maksavad ainult inimsuhted ja kõik materiaalne jääb tagaplaanile. Siiski peab säilima uudishimu, uudishimuta inimene mandub, nii vaimselt kui ka füüsiliselt.

Üks võimalus uudishimu praktiseerida on muusika nautimine. Uute kui ka vanade artistide avastamine, erinevate žanrite taasleidmine, ajaloospiraali revideerimine.



Tänapäeval on ju helisalvestiste varasalv kõigi aegade suurim. Kunagi pole teadaoleva maailma ajaloos eksisteerinud rohkem helisalvestisi kui praegu. Vanim helisalvestis pärineb ju aastast 1877, mil Thomas Alva Edison talletas fonograafisilindrile jupi lastelaulust „Mary had a little lamb.” („Mary’l oli väike tall”)



Kui see vaid oleks nii... 2008. aastal avastati, et eksisteerib üks veelgi vanem salvestis 9. aprillist aastast 1860, kui prantsuse leiutaja Edouard-Leon Scott de Martinville salvestas lõigu prantsuse lastelaulust „Au clair de la lune” („Kuuvalgus”). Tegu küll polnud taasesitamist võimaldava formaadiga vaid fonautograafiks nimitatava seadeldise salvestusega, mis talletas helilaineid õlilambi tahmaga mustaks tehtud paberile. Digitaalse töötlusega suudeti need aga uuesti kuuldavaks teha.

Fonogautograaf






Niisiis on tegu maailma vanima inimhääle salvestisega, kus see on äratuntav. Siiski pole tegu maailma vanima helisalvestisega, sarnaseid salvestisi tehti ka varem. Seni teadaolev vanim helisalvestis pärineb sama meistri käe alt 1853. aastast. Tegu on 2 sekundit pika salvestisega, kus pole täpselt aru saada millega on tegu.

Eelnevast johtuvalt pole ime kui, võib välja tulla veelgi vanemaid sarnaseid salvestisi, kuid eks seda näitab tulevik. Liigset optimismi siiski ei tasu sisendada. Selleks, et selline salvestis leida peab olema see küllaltki hästi dokumenteeritud ning piisavalt pikk, et salvestise sisu oleks arusaadav.

Nagu eelnevatel helinäidistelt kuulda ei hiilga esimesed helisalvestised just kõrge kvaliteedi ja esituse mahlasuse poolest. Põhjustest miks ja kuidas räägime mõnel teisel korral.



Varem väljaandes Vikat+

Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?