Join the new world

Materjal, see on kõige alus...

Siiani pole leitud ideaalset vigateta heli talletamise formaati. Kõigel on nii omad head, kui ka vead. Ühel hetkel tuleb lihtsalt teha kompromisse selleks, et asi oleks praktiliselt kasutatav, tootmiskulud ei hüppaks lakke, heli oleks piisava kvaliteediga. Nagu varasemalt oleme juba rääkinud oli salvestustehnoloogia arengu algusaastatel peamiseks probleemiks praktilise kasutavuse aspekt. Materjalid olid liiga õrnad ega võimaldanud salvestise pikemaajalist säilitamist ega mitmekordsed taasesitamist. Õigupoolest esimesi fonograafisalvestisi saigi maha mängida ainult paar kolm korda kui isegi mitte vähem. Hiljem suudeti see probleem ületada ning sai võimalikuks heli mitmekümne ja isegi mitesajakordne taasesitamine ühelt ja samalt helikandjalt.



Just seda sama praktilise kasutatavuse aspekti peeti eriti silmas ka esimeste heliplaatide puhul, mistõttu võeti kasutusele väga kõva materjal nimega šellak. Polnud aga ka see materjal vigadata. Olles küll ääretult kõva, kaitstes seeläbi väga hästi helivagusid kriimustuste eest, oli ta samas ka küllaltki habras materjal. Šellakk plaadid tehti paksud ja rasked. 10 tolline plaat kaalus ligikaudu 220 grammi. Plaadi ühele poolele mahtus umbestäpselt üks lugu pikkusega umbes 3 minutit ja 15 sekundit, 12 tollisele plaadile 4 minutit ja 30 sekundit. 1 tund muusikat mahtus kümnele 10 tollisele plaadile ja 12 tollise plaadiga sai hakkama 7 plaadiga. Üks tund muusikat 10 tollisel plaadil kaalus ligi 2,2 kg.

Kuigi šellakk tundus heliplaadi algusaastail igati sobilik ja hea materjal, siis koos salvestus ning esitustehnoloogia arenguga hakati mõistma, et tegu pole mitte ideaalse materjaliga heliplaadi valmistamiseks. Šellakil oli ääretul suur taustmüra, ta oli küllaltki habras ning helivagusid polnud võimalik väga tihedalt paigutada. Ajal mil muusikat salvestati mehaaniliselt ja plaadimängijate esituskvaliteet oli pehmelt öeldes kesine, ei paistnud need suured miinused välja. Elektroonilise salvestuse tulekuga ja plaadimängijate akustilise poole arenguga jõuti selgusele, et tuleb otsida midagi muud. Tuleb leida alternatiiv.

Aga alternatiivi ei olnud, vähemalt mitte sama moodi jätkates. Ettevõte RCA Victor tõi juba 1931. aastal turule 33 1/3 kiirusega 12 tollise heliplaadi, mis oli tehtud vinüülist. Tegu oli elastsete heliplaatidega mis mahutasid ühele poolele umbes 10 minutit pikkuse helilõigu. Terane lugeja juba taipab, et tegu sisuliselt 78-se plaadi poole aeglasemalt pöörleva suurema õega, kes kohe mitte ei talunud torkimist nii palju kui tema noorem väikevend. Seda plaati polnud võimalik mängida seniste plaadimängijatega, oli vaja kergekaalulise käpaga modernset mängijat, mis suure depressiooni tingimustes oli enamusele liiga kallis ja ebapraktiline osta. 1933. aastal lõpetati selle põhimõttelt eesrindliku, kuid äriliselt ebaõnnestunud formaadi tootmine.



Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?
Vikat+ nr. 3 - Kvaliteetaudiost
Vikat+ nr. 4 - Mahepõllumajandusest
Vikat+ nr. 5 - Valged sedelid
Vikat+ nr. 6 - Cakile maritima ehk merre ei tohi sittuda
Vikat+ nr. 7 - Ars longa, music immortalis
Vikat+ nr. 8 - Fonoautograafist grammofonini
Vikat+ nr. 9 - Igavese elu saladus
Vikat+ nr. 10 - Kas CD on suremas?