Join the new world

Polüvinüülkloriid?

Just sellest sai šellaki järel heliplaadi uus materjal. Omade plusside ja miinustega. Sulamistemperatuuriga 100 kuni 260 kraadi on tegu väga kergelt töödeldava materjaliga millest on võimalik valmistada väga palju erinevaid esemeid, nende seas ka moodsat heliplaati. Mainimata ei saa aga jätta fakti, et 82 kraadi juures muutub polüvinüülkloriid amorfseks, seetõttu ei tohi kunagi heliplaate hoiustada seal kus päikesepaisteline päev neile kahju võib teha. Pikaajalisel plaatide säilitamisel on peamiseks kahjustajaks just päike. Isegi kui ei ületata 82 kraadilist piiri, pikaajalisel säilitamisel päikesele kättesaadavas riiulis muutuvad plaadid tahes tahtmata loperguseks.

Teataval määral pole plaadi viskamine probleemiks, kuid kui see ületab teatud piiri võib nende taasesitamine muutuda võimatuks. Teiseks väga tähtsaks aspektiks heliplaadi säilitamisel on plaatide paigutus. Plaate ei tohi kunagi hoida teineteise peale laotuna. Pole vahet kas on ümbris või mitte. Plaate tuleb hoida nagu raamatuid riiulis, püstiselt ühel küljel. Säilitustemperatuur peaks olema võimalikult ühtlane. Lisaks liigsele kuumusele tuleks vältida ka madalaid temperatuure. Külmaga soovitan plaate mitte näppida.

Läbiaegade on vinüüli saatnud staatilise elektri probleem, eriti hullusti kimbutas see just Nõukogude Liidus toodetud heliplaate. Samas ega ka lääne toodang sellest puutumata ei jäänud, siiski suudeti leida materjale ning lisandeid, mis seda probleemi mingitki moodi kontrolli all suutis hoida.

Viiekümnendate aastate lõpus esitles RCA Victor imelist koostisainet koodnimega 317x - „Miracle Surface.” Tegu oli imelise, kuid ülisalajase antistaatilise pinnakattega. Pole isiklikult selle imelise pinnaga kokku puutunud, kuid nii palju kui ma selle kohta olen lugenud on kasutajatel selle suhtes vastakad arvamused. Üks kiidab ja on oma imeliste plaatidega väga rahul, teine aga ei näe mingisugust vahet. Tea nüüd kus see tõsi on. Üks on aga kindel, tänapäeva plaatidel seda sees pole ning staatilise elektri probleem on jälle aktuaalseks muutunud. Lääne melomaanid võrdlevad tänapäeva plaate Nõukogudemaa toodanguga. Nii keeruline olevat seis tänapäeval. Aga kes teab, vb mängimisega staatilise elektri probleem väheneb, võibolla on määrav hoopis ajaline faktor. Fakt on see, et maailma audiofiilidel on vahepealsel ajal kui vinüül oli vaka all tekkinud sisse väike paus ja eks omal ajal oli ikka hanged kõrgemad ja muru rohelisem.

Kuigi vinüül on imeline materjal, erakordse heli ning kergesti säilitatav, pole kõik plaadid võrdsed. Plaadi kvaliteet sõltub tehasest. Mõni tehas teeb/tegi paremat tööd teine jälle mitte nii head. Nii otsivad audiofiilid esimesi tiraaže, ikka kõige paremate tehaste toodangu seast. Lisaks teostusele on tähtsaks faktoriks ka kasutatav materjal. Plaate saab teha nii täiesti uuest materjalist, kui ka korduvkasutatavast. Sellest kas tehas praak plaate purustab ja kasutab saadavat puru edaspidi ühe materjali osana või kasutab täielikult taaskasutatud materjale sõltub otseselt heli kvaliteet.

Kõige viletsama mainega on seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate aastate USA toodang. Tegu oli aja ja ühiskonnaga, kus peamiseks argumendiks oli hind. Hoia oma plaati nii hästi kui võimalik, kui aga plaat on pressitud vanadest pastaka korkidest, siis sealt ei hakka kristallset heli iialgi tulema. Tarbimisele suunitletust on näha ka toonases plaatide ümbristes, mis tavaliselt olid paberist ja kuidagi ei soodustanud plaatide pikajalist säilimist, vaid suunas kuulajat hoopis plaadipoodi uut eksemplari soetama.

Kõige parema mainega on aga kuuekümnendate Saksamaa ja Suurbritannia toodang. Ümbrised olid trükitud kasutades esmaklassilist trükki, plaadiümbrised olid paksust materjalist, plaadid kaalusid üle 100g ning ümbritsetud pikaajalist säilitamist soodustavate materjalidega.

Kui kaheksakümnendate USAs ja ka N Liidus olid levinud üliõhukesed ja kerged plaadid kaaluga isegi kuni 80 grammi siis Euroopas üldiselt alla 100g kaalust hoiduti. Vähene materjal ei lase hoida plaadil vormi, õhuke plaat hakkab kergelt viskama ning kõiksugused vibratsioonid on soodustatud. Tänapäeval on järjest enam hakatud tegema järjest raskemaid plaate. Kui ca 5 aastat tagasi läks moodu 180 g audiofiilidele mõeldud plaatide tegemine siis nüüdseks on turule jõudnud ka juba uskumatult paksud 210 g kaaluvad plaadid. Meeleolud heliplaadi kaalu suurenemise osas on vastakad. Ühed on veendunud, et heliplaadi suurem mass tagab parema heli, plaadid viskavad vähem jne. Teised jälle näevad selles mõttetut priiskamist, kuna ka 210 g kaaluv plaat lõppudelõpuks viskab ja seda ka täiesti uuena.



Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?
Vikat+ nr. 3 - Kvaliteetaudiost
Vikat+ nr. 4 - Mahepõllumajandusest
Vikat+ nr. 5 - Valged sedelid
Vikat+ nr. 6 - Cakile maritima ehk merre ei tohi sittuda
Vikat+ nr. 7 - Ars longa, music immortalis
Vikat+ nr. 8 - Fonoautograafist grammofonini
Vikat+ nr. 9 - Igavese elu saladus
Vikat+ nr. 10 - Kas CD on suremas?
Vikat+ nr. 11 - Materjal, see on kõige alus...
Vikat+ nr. 12 - Materjal, see on kõige alus... (2. osa)