Join the new world

Raadio, lustikummut, plärakast...

Raadio, lustikummut, plärakast... Klassikaline analoograadio annab tänapäeval järjest enam oma ruumi ära digitaalsele ringhäälingule, tuleviku tegijateks on netiraadiod, muusikastriimid ja podcastid. Siiski pole analoograadio kadunud ja kindlasti elab veel pikki aastaid. Alati on ju paslik meenutada aegu, mil see kõik alguse sai...

Oli ajastu mil sai üksi teha kõrgtasemel teadust, kodust väljumata, oma kirjutuslaua taga, paberi ja pliiatsiga. Raadio ajaloo esimese sammu teinud James Clerk Maxwell polnud selles suhtes mingi erand. Raadio sünnilugu sai alguse 1873. aastal mil Maxwell ennustas, enda kabineti vaikuses, keeruka vaimutöö tulemusel, elektromagnetlainete olemasolu. Kulus 15 aastat enne, kui geniaalne mõte paberilt Heinrich Hertzi katsetuste tulemusel tõestatud sai. Algas võidujooks elektromagnetlainetele reaalsete rakenduste leidmiseks.

1890. aastate algused tulid oma töödega välja itaallane Temistocle Calzecchi-Onesti ja prantslane Éduard Branly. 1894 tegi ilma inglise füüsik Oliver Lodge viies eletromagnetlainete ülekanderaadiuse üle 36 meetri. Aasta hiljem purustas selle rekordi Aleksandr Popov, viies tippmargi 64 meetri peale. Sama aasta lõpul lõi Guglielmo Marconi pika puuga Popovi saavutusi. Raadioside suurimaks sidekauguseks said uskumatud 3400 meetrit.

Mispeale Marconi hakkas oma saavutusi vormistama, patenteerides 1896. aastal raadiotelegraafi. Popov asus paberimajanduse asemel hoopisi oma saavutusi inimkonna hüvanguks rakendama, võttes 1899. aastal kasutusele 45 kilomeetri pikkuse raadiosideliini. Marconi toimetas tasa ja targu, võttes ettevalmistusteks rohkem aega ja nii loodi 1901. aastal Marconi aparaatidega telegraafiside üle Atlandi ookeani. 3400 km pikkune raadiotelegraafiliin muutis esmakordselt maakera mõõtmeid tagades kiire infovahetuse uue maailmaga. Tekkisid aga juriidilised komplikatsioonid, nimelt süüdistas ameerikas tegutsenud Nikola Tesla Marconit 17 patendi loata kasutamises. 1943. aastal tunnistas Ameerika kohust Nikola Tesla raadio leiutajaks.

Järgnes tohutukiire areng, varsti oli igal riigil oma raadijaam ja igal perel oma raadio, kust kuulata mis maailmas toimub. Raadiot hakati kasutama tsiviilsides, leidis rakendust ka militaarvaldkonnas. Populaarsust kasvatas täiesti uus hobi – raadioamatöör. Ajaloolise selguse huvides on aga siinkohal paslik mainida, et tegelikult olid just raadioamatöörid need kes saavutasid esimest korda, enne Marconit, uue- ja vanamaailma vahelise raadioside, kuid nagu ikka väiksed tegijad unustatakse ja raha paneb asjad paika. Siiski raadioamatörism elab oma elu edasi. Kuigi enamus sageduste kasutamine nõuab eriluba, koos litsentside ja koolitustega (olles nii ka raadioamatööridele kättesaadavad), on ka sagedusvahemikke, kus pole aga mingisugust luba vaja ning igaüks kes tahab ja suudab võib kasvõi Uus-Meremaale turismireisile sõitnud sõbraga suhelda – loomulikult kui on sobilikud ilmastikuolud ja sobiv saatetehnika. See on õige hetk kus pidurit tõmmata. Tegelikult pole maailma kuklapoolega ühenduse saamine midagi nii lihtne kui vastmaalitud pildilt paistab. Tegu on väga raske katsumusega, mis vajab ka suurt juhuste kokkulangemist. Palju reaalsem on aga suhelda lähemate naabritega. Teiste radistidega Soomest, Rootsist, Saksamaalt ja isegi Hispaaniast.

Kõik elektromagnetlaineala lainepikkused pole võrdsete võimalustega. Raadiosides kasutavad sagedusalad jagunevad laias laastus neljaks: pikk-, kesk- lühi- ja ultralühilained. Raadioside algusaastatel katsetati peamiselt pikklainealas. Pikk- ja kesklainete suurimaks plussiks on nende suur leviulatus. Peegeldudes nii ionosfääris ja levides ka mööda maapinda, suurendades raadiojaamade leviulatust. Ameerika Ühendriikides kasutavad väga paljud kommertsraadiojaamad pinnalainetetest tulenevad suurenenud leviala, et odavalt ning efektiivset katta oma leviala meeletult suurtel aladel USA keskosas, kus asustus on väga hõre, mistõttu ultralühilainete kasutamine kogu auditooriumi katmiseks oleks ääretult kulukas. Ultralühilaine (ULL) ei nõua niivõrd võimsaid saatjaid, samas ultralühilaine leviala pole nii suur kui pikematel lainetel, vajades otsenähtavut, peegeldudes suhteliselt vähe.

Pikk- ja kesklainealas kasutatakse peamiselt amplituudmodulatsiooni (AM), kuna AM modulatsiooni puhul pole vaja kasutada mürablokeerijaid, kuna puudub ääretult tugev taustamüra signaali puudumisel. Sagedusmodulatsioonis (FM) signaali puhul tekib aga vastuvõtjas signaali puudumise korral tugev omakahin, mistõttu tuleb kasutada mürablokeerijaid, mis muudavad signaali kuuldavaks alles siis kui see ületab vastuvõtja enda omakahina. Seetõttu FM modulatsiooni vastuvõtu puhul pole võimalik vastuvõtta väga nõrkasid signaalisid, mis AMi puhul on kuulatavad. See väike puudus aga ei muuda aga ka meil Eestis kasutusel olevat FM modulatsiooni kasutuks, sest just FM tagab parima kvaliteediga heli, mistõttu kõik stereojaamad just seda modulatsiooni kasutavadki.

Tänapäeval kasutatakse Eestis peamiselt ultralühilainelet ja FM modulatsiooni, mistõttu kaugel välismaal pole võimalik Eesti raadioprogramm kuulata nii nagu on võimalik Eestis kuulata nii vene, soome, saksa, prantsuse, inglise ja isegi leedu jaamasid. Nii ma isiklikult olen kuulanud oma isikliku raadiovastuvõtjaga nii britti raadiot BBC4, prantslaste France24 uudiseid, sakslaste Deutsche Wellet kui ka venelaste Majaki. Nõukogudeajal oli võimalik kuulata Vikerraadiot üle kogu Baltikumi ja veel kaugemalgi. Kuigi tänapäeval eestikeelseid saateid kesk- ja pikklainealalt kuulata pole võimalik, ei ole Eesti kesklainekaadrilt täielikult kadunud, kuna Tartu lähistel Kavastus töötab Eesti ainukene AM saatja, mis edastab venekeelse Semeinoje raadio saateid.