Join the new world

Imre, Herki ja Rudolfus otsustasid, et nad asja nii ei jäta. Kõik kolm saatsid selle sama listi kaudu presidendile vastuse, iga üks omapoolse vastuse, kus nad kõik justkui teineteisest sõltumatult teatasid, et nemad vastvalitud presidendi korraldustele ei allu, vaid vastupidi hakkavad vastutöötama. Nad lootsid, et nende aktsiooni tulemusel liitub nendega spontaanselt veel ka mitmeid teisi liikmeid, kui nii see ei läinud.

Ülejäänud liikmeid valdas hirm, mis nüüd saab. Kõik tahtsid oma kohta säilitada ning tasku pista nii tavaliseks saanud igakuised viis kulda. Need viis kulda millega igaüks oli ehitanud terve tööstuse, need viis kulda, mis nende firmad niivõrd haljale oksale on viinud. Oleks ju mõeldamatu loobuda sellisest suurepärasest kingitusest, mis igakuiselt pangakontole potsatas.

Siiski pakitses paljudes kahtlus, kas ikka tasub uue vooluga kaasa minna. Võib-olla peaks hauma sõjaplaani ja Lembitu troonilt tõukama? Aga äkki oleks kasulik asuda hoopis koostööle, ihuma matšeete teravaks ja raiuma enda läbi tiheda džungli parteinomenklatuuri tippu ning saavutama tõelise rahalise õitsengu. Nagu Suur-Eesti ideoloogiline plaan sätestas, otsustasid enamus partei liikmeid asuda matšeete teritamise juurde.

Oli mitmeid strateegiaid, mida rakendati. Ühed otsisid oma parteisiseste konkurentide kohta kompromiteerivat materjali ja esitasid need Lembitule lootuses, et Lemps konkurendi suhtes halastamatuid repressioone rakendab. Samas oli ka neid kes selliseid materjale fabritseerisid ja neid jäi ka vahele. Tagajärjeks täielik häving, tulu kadumine ning ka teiste parteide silmis usalduse kaotamine, nii ei saanud ka mõne teise parteisse pageda. Teised jälle muutusid aktivistideks ja suure juhi kõige suuremateks ülistajateks, tagades kiire tõusu nomenkaltuuri kesktasemele. Kesktasemest kõrgemale pääseda oli aga raske, sest suurtest kiitjatest hoidis Lembit targu eemale.

Ta nagu oleks aimanud kõigi kahepalgeliste ja omakasule orienteeritud limukate varje. Tal oleks justkui mingi kolmas silm või seitsmesmeel, millega ta siis nägi või tunnetas limuka lähedust.

Kui ta haistis limukat, siis ta ütles: „Ma tunnen limuka lõhna? Ma küsin, miks ma tunnen limuka lõhna?“

Siiski, jõudis Lembitu lähikondlaste hulka ka üks mõistuseta limukas. Ta oli kui Limburgeri Õlirull, kes kõiki ta käskusid mõtlemata täitis- suurepärane ori. Selle Õlirulli nimeks oli Viitja. Enne Lembitu lähikonda sattumist oli Viitja lihtne mees, kes tegi oma lihtsaid tegemisi. Kasvas üles e-Eesti rohelistel aasadel, jooksis ning laulis seal ja kasvas edasi. Ainuke asi, mis aga ei kasvanud oli tema IQ, sellel oli hoopis vastupidine tendents, see kippus vähenema. Vähemalt seda arvasid kõik Viitja naabrid. Reaalsus oli aga hoopis teine.

Vitja oli tegelikult salajane Lembitu loodud salajase teadus instituudi teadur. Tema oli üks neist, kes asus kasutama Riga 17 pesumasina kõik võlusid, ta ehitas oma pesumasina ümber, robotmuruniidukiks. Vot selline mees oli see Vitja, vaga vesi sügav põhi.

Nüüd aga tagasi Imre, Herki ja Rudolfuse juurde, kellega õigepea ka liitus Sir Alfons.

Selleks, et töötada välja parim Lempsi likvideerimise strateegia, korraldasid nad ajurünnaku, juhatajaks oli Rudolfus isiklikult.

Rudolfus küsis: „Mis on Lembitu nõrkusteks?“
Tarmukas kvartett kortsutas kulmu ja konstateeris ühest suust: „Ei tea!!!“

Tuli välja, et kõigi nelja jaoks oli kuni tänaseni Lembitu täielik must maa.

Järgmises osas: Kas tarmukas kvartett suudab leida nipi, millega Lemps troonilt kukutada?

Loe:
Järjejutu 1. osa
Kultuuriteate😛