[Vikat] Hobuvikatist ehk hobuniidukist

Day 2,601, 12:47 • Published in Estonia Estonia • by Vambola Vikat

Varasemalt etnograafilis-eksootiliste artiklite sarjas ilmunu😛
[Vikat] Pütingust ehk suitsukalast
[Vikat: Dodo] Savusann ehk suitsusaun
[Vikat] Vikatist


Vambola Vikat jätkab oma etnograafilis-eksootiliste artiklite seeriat. Kui nö „maainimsesel“ võivad antud artiklisarjas käsitletud objektid ja teemad äärmiselt tavapärased ja mõttetud tunduda, siis ärge sellepärast muretsege, teile ei olegi need artiklid mõeldud. Nende artiklite sihtgrupiks on põlised oskused kaotanud nö „linnainimesed“, kes reaalsuses võivad vabalt ka kusagil maapiirkonnas elada. Seekordne artikkel on natukene erandlik, sest seekord räägime teemal, mis on nüüdseks ka enamusele maainimestle eksootikaks muutunud. Täna räägime hobuniidukist.



Tänapäevaks on inimkond jõudnud sinnamaale, kus suurele osale inimesele ei ütle sõna hobuniiduk praktiliselt midagi. Enamus pole näinud, sellest suurepärasest seadmest, isegi mitte pilti, rääkimata oma silmaga nägemisest. Ja kui mõned vähesed on seda isegi lähedalt vaadata saanud, siis hobuniidukiga niitmist on näinud vähesed. Aga oh imet, e-Eesti kodanike seas on isegi inimene, kes on sellega isegi niitnud. Kahjuks küll ilma hobuseta, vaid traktoriga veatult. Selleks suurepäraseks e-kodanikuks olen mina, Vambola Vikat 🙂.


Pilt 1: Hobuniiduk...

Juba lapsepõlvest saati olen ma puutunud kokku hobuvikatitega ja seda kuni tänapäevani. Viimati sai sellega toimetatud, selle aasta augustis. Kuna hobuvikatid on juba aastakümneid tootmisest maas, siis ka konkreetne eksemplar millega ma sellel suvel töötasin on suhteliselt palju päevi näinud, samas mida sa ikka tahad hobuniidukist, millega on vähemalt 50 hooaega (arvatavasti palju rohkem, võib-olla isegi 70 või 80 hooaega) heina tehtud. Olles nooruspõlves kolhoosi käsutuses ja hiljem, juba mahakantult erakätes. Kõigest hoolimata on niiduk igati heas korras ja töötab laitmatult.

Üheks probleemiks hobuvikatite ekspluatatsioonis on vikati niidulattide purunemine. See on probleem, mis on juba vikati konstruktsiooni sissekirjutatud, kuna tera käitav keps (mis konkreetsel eksemplaril, millega ma iga-aastaselt kokku puutun on puust) ei ole vikati liikumisega risti. Kui aga vikati tera kand siinis loksub, siis ta vätsutab seda latti päris korralikult, kuni see mõraneb ning lõpuks puruneb. Küsite kohe, et miks ta siis sul loksub, tee see korda va laiskvorst, kuid probleem just sealt algabki... see peabki natuke loksuma, aga mitte liiga palju vaid "parajalt." Vikat peab jooksma vabalt, sest muidu ta kulutab teisi detaile, mille vahetamine ja taastamine on tihti võimatud.

Lisaks üksikuid kolmnurkseid terasid koos hoidvale metall lattidele on minu hobuvikati lõiketerad juba nii vanad, et kipuvad mõranema ja murduma. Seegi probleem on õnneks tänapäevani kergelt lahendavad, sest moodsate lattniidukite kolmnurk terad on püsinud täpselt samadel mõõtudel. Ma julgen arvata isegi, et see on üks väheseid masinaehituses kasutatavaid spetsdetaile, mis on juba rohkem kui 150 aastat püsinud muutumatute mõõtudega. Siiski erinevate tootjate terad veidike erinevad, kuid põhijoones on nad samad.

Kolmandaks õrnaks kohaks hobuvikatil on keps, mis käitab vikati tera. Probleem peitud selles, et see detail, mis saab väga kõva vatti, on puust. Tihti on puitkeps asendatud metalliga, aga mina sellist ümberehitamist ei poolda. See pole lihtsalt õige ja eksisteerib ka oht, et olukorras, kus puitkeps annaks järgi ning murduks, metallkeps seda ei tee ja põhjustab sellega korvamatuid kahjusid. Puitkepsu asendamine pole aga keeruline, on vaja leida üks tükike kõva lehtpuud (tamm, saar, jalakas, vaher jne) ning uus ja vastupidav keps on õhtuks valmis.

Neljas ja viimane probleem (no vähemalt loodame) on seotud vikatilati kannaga. Kand on vikatilati küljes olev munakuga metall-liist mille külge kinnitub oma metall kulpidega puidust keps (moodsamatel niidukitel, mis kahjuks ei ole hobuniidukid on kasutusel teistsuguseid süsteeme, mida iseenesest oleks võimalik ka hobuniidukil kasutada, kuid nagu metallkepsugagi, ei tundu nii vana aparaadi ümberehitus õige). Oht seisneb selles, et kuna kõik detailid on juba vanad ning hädised, siis kui vikat peaks suurel kiirusel blokeeruma siis võib see munak sealt ära murduda. Õnneks on minu niidukil, oh imet, täiesti uus kand, mida on nüüdseks kasutatud ainult kaks hooaega, kokku on sellega niidetud aga kõigest umbes 1 ha, mis on endisaegse koormuse kõrvalt tilk merre. Umbes 10 aastat tagasi niideti selle niidukiga vähemalt 5 ha heina aastas. Veel varasematel aegadel oli aastane töökoormus ilmselt kümnetes hektarites mõõdetav.

Rohkem lagunemise probleeme justkui ei olegi aga ka siin kehtib, nagu kõiksuguse teise vanatehnikagagi, murphy seadus. Kui miski on liiga hästi, siis võid olla kindel, õige pea midagi juhtub.



Ja alles nüüd jõuame selleni, milleks see aparaat on loodud. Siiski pean ma nentima, et ka sellel aastal kulus remondiks umbes sama palju aega, kui niitmisele. Ilmselt palju juba teavad, et sellel suvel murdus minu hobuvikatil tiisel. See sai aga asendatud täiesti uuega, ka seekord sai see kahjuks tehtud kuusest. Siiski pole kuusest tiisel väga loll valik, kuna vana pidas vastu rohkem kui 30 aastat, kuigi traktori poolsest otsast murdumise tõttu lõigati seda päris mitu korda lühemaks.

Nüüd siis teine katse, rääkida niitmisest endast. Kuna aeg on läinud edasi ja tööhobused on muutunud kahjuks harulduseks tuleb hobuvikatit vedada traktoriga. Traktoriga veeti hobuvikateid juba kolhoosiajal, siis haagiti isegi mitu tükki teineteise külge järgi. Hobuvikati vedamiseks sobib hästi väiksemat sorti põka, näiteks HTZ-7, DT-14, DT-20, T-25, T-16 või T-16M. Kindlasti on ka teisi sobivaid masinaid, kuid mulle isiklikult meeldiks, kui vedavaks masinaks oleks just üks neist.



Pilt 2: Mootoriõli M-8V ehk autool

Hobuvikatiga niitmisel kehtib üks kuldreegel, määrima peab rikkalikult. Kunagi ei ole liiga palju. Kindlasti peavad niiduki käigukastis olevad suured hammasrattad jooksma õige määrdevedeliku sees. Enne niitmist peab õli valama ka vikati peale, et esimesed meetrid niitmist vikatit ülemäära ei kulutaks ja vikat ilma suuremate tehniliste ohtuteta kenasti liikuma hakkaks. Niitmise käigus määrib vikatitera taimemahl, mis niidetavast heinast eraldub. Õli peaks valama pärast iga pikemat niitmispausi. Õli on soovitatav valada, lisaks terale, ka tera kannale ning kepsu käitavale munakule. Määrdeaine ei pea olema midagi erilist, kasutatud mootoriõli sobib suurepäraselt.

Kui varasemalt pidi vikati peal istuv isik lisaks hobuvikati juhtimisele ka hobust kantseldama, siis tänapäeval on asi lihtsam. Nüüd saab täielikult keskenduda niidukile ja niitmisele, kuid siiski oleks kõige õigem seda tööd teha hobusega ja mõnelpool nõnda isegi tehakse.

Milles siis niitmine seisneb? Niitja põhiülesandeks on vältida väliste objektide kokkupõrget niiduorganiga. Lühidalt peab niitja tõstma mutimullahunniku ilmnedes vikati piisavalt kõrgele, et aparaat mullaseks ei saaks. Sarnaselt peab käituma kõikide objektidega, mis võiks niiduorganit kahjustada. Teisena peab niitja niiduorgani ummistudes vikatit heinast puhastama. Seda juhtub küllaltki tihti, umbes 10 minuti jooksul vähemalt korra. Selleks, et ummistusi vältida tuleks niiduorganit hoida kulust kõrgemal ja niiduorgan niidupoolt küllaltki kõrgele reguleerida, et nö „nina oleks kõrgel.“

Ja ega muud ei olegi... Ah jaa, sõita võiks ka normaalse kiirusega. Väga hästi töötab kõik ka kiirusel, mis on natuke kiirem, kui normaalse inimese kiiremat sorti kõnd, 5-6 km/h. Traktoril T-16M oleks see siis umbes teise käigu normaalpöörded, siis peaks kõik toimima nagu kellavärk. Tegelikult kiirus polegi väga tähtis peaasi, et ei kihuta ja kiirus oleks stabiilne, pidevalt nõkatades need tekivad ummistused väga kergesti. See aga, mida niidetud heinaga ettevõtta ja kuivatada on juba hoopis teine jutt. Seni aga olge tublid ja kandke hoolt oma vanatehnika eest.

Head niitmist soovides,
Vambola Vikat


Kasutatud pildi😛
Pilt 1: http://cache.osta.ee/iv2/auctions/1_1_18112624.jpg
Pilt 2: http://www.tanklavarustus.ee/img/p/105-1156-thickbox.jpg