Ivan Oravale on alati meeldinud unistada.

Day 861, 17:15 • Published in Estonia Estonia • by Ivan Orav

jällegi. kommentaar kippus tulema nii pikaks, et pidasin vajalikuks kirjutada artikli. vastus scar985 artiklile "Ei, eEesti ei ole demokraatlik riik."

eelmainitud artikli läbi lugedes jäi painama üks küsimus. mis roll oleks riigikogul, kui see nn. mõttetuid seadusi ei vorbiks ja valitsus oma juhiga riigikogule midagi arutada ei annaks?

Keegi oskab öelda, kui palju on valitsus riigikogule arutada andnud eelnõusid viimase kolme kuu jooksul? ise mäletan ühte (, kui mitte võtta arvesse kõikvõimalikud emiteerimised ja doteerimised rahandusministeeriumisse, sest seal pole suurt midagi arutada). Sir_Tõnise pakutud Michael Holdeni loodud seaduse eelnõu "Valitsuse koosseisu seadus", mis sätestab seadusega valitsuse koosseisu. Loomulikult unustasin ka riigieelarve, mida valitsus siiski riigikogule näitamiseks välja annab. Tore, et valitsused sedagi riigikogule näidanud on, kuid valitsusepoolne surve riigikogule, eelarve oma väiksemate vigadega vastu võtta, on peaaegu igakuine (lugege foorumi arhiivist eelmiste eelarve arutelude teemasid) ja arutelu on pigem formaalne.

Vaadates täna foorumi riigikogu alamjaotust näeme riigikogulaste tööd. Teemadena domineerivad arupärimised valitsusele (ja muidugi ka nn. mõttetud seaduseküsitlused, mis riigikogulased enda elu huvitavamaks tegemise pärast vorbivad). Päriselus riigikoguliikmel valitsuselt aru pärida on üsna normaalne. Mängus vaevutakse arupärimisi tegema, siis kui ollakse pilkases teadmatuses või on arusaamatus valitsuse tegevusest sedavõrd suur, et tuleb teha foorumisse teema, et saada vastus end painavale küsimusele ja jäädes alandlikult valitsuseliikme vastust ootama.

valitsuse ja riigikogu vaheline vägikaikavedu on kestnud kuid omavahelise süüdistamisega. mõni võib väita, et see ongi opositsiooni ja koalitsiooni olemus ja see on kõigest mäng ja opositsioon haugub, sest see on tema roll ja koalitsioon ignoreerib, sest tal on see võim. ja lühidalt öeldes, nii see poliitika meil siin mängus käibki. 🙂 Loomulikult võib tekkida olukordi, kus opositsioon ei pruugi koalitsiooniga olla leebe, kuid kas see on tahtlik kiusamine kiusamise pärast, või on kriitikatorkeil ka mõte?

Opositsiooni (pean siinkohal opositsiooniks EKP,EAP,END) üldine etteheide on olnud läbipaistmatu, korrumpeerumise oreooli kandev riigijuhtimine. Ülevaade rahva raha kasutamise kohta puudub ja kuna valitsus arutab riigikoguga midagi läbi vaid äärmisel juhul, siis puudub ülevaade ka valitsuse tegemistest.

On toodud vabandusi aruandluse pidamise ajakulukuse kohta. Ja tõepoolest, pidades aruandlust, tuleb arvestada tehingu kohta vähemalt topelt ajakuluga. Kuid, mis see tehingu ajakulu on? sisestad numbri, millega arveldad ja vajutad nuppu. võtab aega vaid viivu. Nüüd kui tuleks veel võtta endale see piinarikas kohustus aruandlust pidada, siis kulub ühe tehingu tegemiseks.. noh. arvestades kõikvõimalikke valitsusliikme mõtteliikumisvaegusi, siis ei tohiks tehingu märkimine aruandlusesse võtta aega üle minuti.

Pigem on küsimus selles, et ei julgeta avalikustada, kuna ei julgeta vastutada, kuna iga tegevuse avalikustamisega, on võimalus sattuda kriitikarahe alla? Eks ole salajategemise kriitika märksa allaneelatavam, kui tehtu üle kriitika talumine.

Lõpetuseks minu utoopiline nägemus opositsiooni ja koalitsiooni omavahelisest koostööst. Valitsuseliikmed avalikustavad riigirahaga tehtud tehingud, ei jätaks kõiki arutelusid vaka alla ja valitsusjututoa ja -foorumisiseseks vaid tuleks küsimustega ka riigikogu ette. Riigikogu ette tulles avalikustab valitsus end ka rahvale.

Ja kõige lõpetuseks naiivutoopiline kreedo, millele riigijuhid võiksid toetuda - Riik olgu rahvale, mitte valitud seltskonnale!

Mulle on alati meeldinud unistada.

Ivan,
Hiberneeriv Orav.