Join the new world

Pikin enda tagasihoidliku ärikroonika järjekordse osa siia Eesti kurjade leheveergude vahele. Loodan, et te ei pahanda ja jätkub aega lugeda ka seda.

Eelmist nädalat jääb iseloomustama Deja vu. Kordus Läti üllatusrünnak Soomele läbi Eesti alade. Minu ärid jäid selkorral sõjakahjudest puutumata. Indoneesia töötajad ei tea ilmselt sellest seigast suurt midagi ja ei heida seda neile ka ette. Eesti äri asus mul Lõuna-Eestis, kuna sai juhuslikult see sinna mõni aeg tagasi ostetud ning toiduturg on seisus, kus mul pole mõtet toitu juurde toota.

Kui kedagi huvitab Toiduimpeeriumi müügistatistika, siis
(nädal|kaalutud keskmine netomüügihind|müüdud kogus)
44|0,73|758
45|0,70|649
46|0,68|184
47|0,55|262
48|0,62|311 (23.11-29.11)

Hetkel toodan alla 100 toidu nädalas ja müün lattu jäänud toitu aegadest, mil tootmine ulatus 400-700 toitu nädalas. Laojääk on langenud nüüd ligi poole võrra, kuid enne kui saan endale jälle uusi töötajaid ja tootmist lubada läheb veel pisut aega.

Indoneesia äri kohta sarnast statistikat pakkuda ei saa, kuna eRepubliku Finance moodul näitab aiateibaid.

Aga äridel on väga suur erinevus. Kui Eesti toiduäril pean ma rohkem higistama, otsustama millal kui palju mis hinnaga pakkuda ja palju toota, siis Indoneesias on sesmõttes igavam, et kogu toodetud kauba võib kindla summa eest turule paisata, olles kindel, et mõne aja möödudes kaup turult selle raha eest ostetakse.

Samuti on palgakonkurents võrreldes Eesti omaga teine. Eestis tuleb maksta kõvasti peale, et endale töötaja saada, Indoneesias on tööealisi jalaga segada ning töötaja otsimiseks kulub vähe aega ning saab tööle üsna soodsa raha eest.

Rääkimata hinnakonkurentsist. Kuna leidub tarbijaid, ei püsi madalad pakkumised piisavalt kaua, et saaks tekkida hinnasõda, mis paraku tekib Eesti turul ja see sõda mis Eesti turul tekib ületab tihtilugu loogika. Pakutakse üha madalamaid hindasid ja hinnasõda ei toimu sent haaval, tihti tullakse turule suure kogusega rohkem kui sent odavama müügihinnaga ja kuna tarbijaid kõigile toodetele ei leidu, püsib pakkuja odavaimana, kuni konkurendid hinda langetavad ja seni kuni esimesed suure letikogusega müüjad konkurentsist hetkeks ei taandu ja hinda ei tõsta, jätkab hind odavnemist, sest päevas turule pakutud kaupa mingi valemiga ära ei osteta. Hea muidugi, et kõike ei osteta ja defitsiiti ei teki, aga üleküllus on röögatu.

Miks need ärimehed neid sente nii väga oluliseks peavad? on siis vahet, kas neto müügihinnaks 0,7 või 0,6? Reegel on, et päevas 100 produkti tootev 10 töötajaga Q1 tööstusfirmale on see müügitulus vahe 10 raha päevas ja sendi hind ärimehele on kroon. Kui toodetakse rohkem kui 100 produkti päevas on vahe suurem, kui vähem siis väiksem. Müügitulu ei maksa segamini ajada puhaskasumiga, ning viimane sõltub sellest, palju maksad töötajatele palka. Ja palgaturu konkurentsist ei hakka rääkimagi. Pakutud palganumbrid on tihti suurema analüüsita tehtud ning suurem osa neist jääb ärimehele miinust teenima ning ajal kui töötaja tootlikus jõuab tasemele, kui viimane hakkab ärile ka kasu teenima, võtab töötaja kõrgema palgapakkumise vastu teise tööandja juures. Ka palgaturul tuleks ärimeestel hoolikamalt sente lugema hakata, mitte pakkuda ärihävitavaid ja ebajätkusuutlikke palganumbreid.

Tänu Indoneesia konservatiivse ja mõtestatud palga- ja hinnakonkurentsile olen oma lühikese äritegevuse jooksul sealset rahakotti kahekordistunud. Pakun kõigile oma töötajatele rohkem palka, kui nende skilli kõrgeim tööpakkumine turul ning kõik toodavad sellest hoolimata kasumit. Töötajaskond koosneb 3-2 skill töötajatest ja tootmine suureneb järkjärgult olles sel nädalal ligi 200 rauaühikut päevas.

http://somokon.com/erep/hitcounter.png">