Ivan Orava Vabrikulinnaku ärikroonika VI osa.
Ivan Orav
Eelmisest ärikroonikast on nüüd nädalajagu möödas ja sündmusi, millest kirjutada ja mõtteid mida avaldada, terve artikli jagu.
Q1 toiduäris olen tootmise sisuliselt miinimumini viinud. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, aitavad surnud minimaalsest produktiivsusest maksimumi võtta. Juurde ei tooda ja turul tervet laoseisu ei paku, miks? Ei taha. Hind turul on läinud poole odavamaks ja see ei ole tingitud tooraine hinna langusest. Ühes olen kindel, sellise hinnaga kaua toitu ei pakuta, kui pakutakse, siis palun muutke oma firmanimi MTÜ Tihastele Pekki.
Mis sel hinnal siis viga? Arvutasin maksimum palga erinevate oskustega töötajatele, mis ei oleks kahjumlik. Skill 0.0=0,06EEK; 1.0=0,6EEK; 2.0=1,68EEK; 3.0=2,52EEK; 4.0=3,36EEK; 5.0=4,2EEK. Neto müügihinnaks arvutuses 0,4, sest just selline seis kirjutamise hetkel valitseb ning tooraine hinnaks 0,2. Produktiivsuse arvutamisel oli 2-5 skill töötajatel arvestatud wellness 90, quality 1, töötajaid 10 ja 0-2 skill arvutamisel wellness 50, ehk et sellist palka on töötajad väärt, kui müüa sellise raha eest, luues töötajaile soodsad tingimused tootlikuse maksimiseerimisel. Mis te arvate palju tööpakkumisi te selliste palganumbritega tööturult leiate?
Aga seoses sellega, et paar nädalat tagasi müüsin praegusest kaks korda rohkem kaks korda rohkema raha eest, siis sai välja võetud oma esimesed 300EEK kasumit. Tublidele töötajatele maksin kasumilt dividende 10%. Saadud kasumi sain investeerida oma Indoneesia rauakaevandusesse, mis nüüd toodab Q2 rauda.
Põhjus, miks ma ei investeerinud oma toiduimpeeriumisse ja seda ei arendanud, on lihtne. On paks vahe kas suurendada oma kvaliteeti tööstussektoris või maagisektoris. Kui maagisektoris toodab töötaja Q2 toodet 10% vähem kui Q1 toodet, siis tööstussektoris toodab töötaja Q2 toodet 50% vähem, kui Q1 toodet. Aga kuna kõrgem kvaliteet tähendab kahekordset efekti, siis maagisektori puhul tähendab see 1,8 korda rohkem maagiühikuid, samas tööstussektori puhul ei anna kõrgem kvaliteet otsest eelist.
Kuidas mul Indoneesias läheb? Tulen toime. Töötajaskond pole veel täielikult komplekteeritud. Alustasin kohe 10 lapstööjõu värbamisega. Neist täpselt pooled on juba osavad 2 skilli töötajad ja teenivad mulle kasumit, ülejäänud pooled ei tee tööl mitte midagi ehk ei tooda kasumit ega kahjumit (kui mitte lugeda saamata jäädud kasum kahjumiks). Nende poolte asemele otsin uut tööjõudu. Oskamatut lapstööjõudu leiab Indoneesiast hõlpsalt ja ilma pikema õpetamiseta hakkavad nad skill 2 ajal pead kandma ja töötavad esimesel võimalusel +90 wellnessiga. Konkurentsi on sealgi, kuid targasti majandades saab hakkama.
Comments
Ühesõnaga äri läheb hästi, kui mitte öelda, äri õitseb??
Tegelikult olen indoneesia äriga nullis sest asi on veel uus ja välja võetud kasum mida on 5kulla väärtuses on ikkagi pooleteistkuu raske töö tulemus ning kui arvestada asjaolu, et ma töötan ise enda firmas miinimumpalga eest, siis pole kasumi rahaline väärtus teab mis suur ja äri õitsemisest pole ma rääkinud. ju siis väljendasin end mitmemõtteliselt. 🙂
Mina sain küll aru, et midagi hõista pole. Pigem võiksid uued ja ka vanad selle artikli mõttega läbi lugeda ja mõelda, kui palju vaeva peab nägema oma firma majandamisega.
Nagu mängu loojad ise enda artiklis ütlesid, siis tänane majandussüsteem on mõeldud 30 000 kasutajale, mitte 230 000 kasutajale.
Täna kasumit teenida on väga raske ning uute firmade loomine on mõeldamatu. (Konkurents suureneb, hind langeb veelgi).
Teoorias saab hind langeda vaid palkade arvelt, kuid eEesti tööjõuturgu vaadates näeme, et töölistele makstakse kõvasti peale.
Firma tegemine peab olema fun. Kasusaamine on tore lisaboonus. Vähemalt minu jaoks. Usun, et sellise suhtumisega on raske kõrbeda. Tore punnitada, et ots-otsaga kokku tulla. Mõelda millal mis hinnaga müüa, millal on õige aeg töötajaid otsida, millal tootmine hoopis seisma panna jne. Põnevust piisavalt, pole vaja mingeid megakasumeid.
Kui siin räägiti, mis on kasulik ja mis pole, siis teen väikse ülevaate, et oleks aru saada, mis tavaelanik ehk lihttööline võib mõelda ja teha.
Selleks koostan tabeli, kus võtsin tööks 2 skillilise 1 tärni töö ja tooted valisin kõik ühe tärnilised. Tabelis on näha, kui mitu päeva peab tööline tööl rügama mingi toote saamiseks ehk toode/palk.
Riik.......Eesti......Rumeenia....Brazii lia
Toit.......0.21..........0.16.......0.17
Piletid.....3.9..........1.7........1.58
Maja.......109.5.........31.4.......40.8
Relv ......2.16..........1.02.......0.87
Gift.......0.89..........0.42.......0.33
Lisaks tooks välja, et kulla väärtusi arvestades on kõige parem Braziilias rügada(kuld tuleb reisides kaasa) ja nagu tabelist näha maja ostmiseks tasuks korra Rumeeniat külastada. Haiglatega pole kursis, mis erinevused seal on.
Selle jutuga tahan neile ettevõtjatele, kes Eesti riigist hoolivad ,et võiks proovida otsida mõnda strateegiat, kuidas Eesti konkurentsivõimalisemaks muuta. Lihttöölisel, kes pole Eesti meelne ja kelle jaoks on kõige olulisem kasumi saamine, mõtleb paratamatult Eestist lahkumise peale. Emigratsioon on aga halb, kuna eesti riiki toob ikkagi töötajad rohkem raha/tulu sisse.
Ühe võimalusena näeks, kui eesti sees tõstetaks lennupiletite hindu natukle kõrgemaks. Kuid pole läbi mõelnud kas pikemas perspektiivis see kasulik ikkagi on.
Nii on, et iga eestis elav kodanik on tõeline patrioot, sest nii mõnelgi pool mujal saab kodanik rohkem tulu (kullas arvestatuna kuu lõikes) ainult töötades, kui siin riigikogulane olles ja tööd tehes. Ja nii kaua kui on Eesti maailmakaardil, siis neid patrioote ikka leidub. Aga olulist heaolutõusu saab näha, vaid siis kui tarbijaskond kasvab.
Ise aga, ootan süsteemilt uut toimivamat ja nüansirikkamat majandusmudelit.