Join the new world

Tere armas lugejaskond!
Kirjutan teile Ivan Orava Vabrikulinnaku ärikroonika V osa.

Nüüd on riigivõimu salataktikakäigust mõni aeg möödas ja on võimalik möödunust teha kokkuvõte. Nagu salajaste asjade puhul ikka, tuli pealinna haigla haihtumine ootamatult. Palju kahju ei ole pidanud ma sellest intsidendist vastu võtma. Ja kasugi mitte. Siin eMaailmas ei ole millegipärast kombeks kaupa kokku osta ja pageda varjendisse kuniks olukord stabiilsem.

Aga üldises plaanis on nädala jooksul hästi läinud. Millegipärast ei saa ma juba mõnda aega vaadata eRepublikus müügistatistikat ja bilanssi, aga mu karvane kõht arvab, et müügikäive on eelmine nädal olnud suurim. Samuti kaalutud keskmine netomüügihind võib jääda eelmise kuu alguse aega, mil see oli 0,8-0,7 vahel. Tore. Aga nüüd on jälle ruumi hinnal kukkuda ja üha raskem on kaupa müüa eelmise nädala hindadega.

Eelmine nädal mõtlesin, mis Vabrikulinnak see on ühe ettevõttega. Nii sai ostetud Indoneesiast 16 kulla eest Q1 rauatootmisettevõte. (otsisin pingsalt ka eesti turult pakkumisi, kuid ei leidnud piisavalt soodsaid ja mõtekaid oste) Usinad aasia lapsed kraabivad küüntega rauamaaki ja hetkel olen selle investeeringuga pidevas miinuses, kuid küll kellelgi kunagi ka minu toodangut vaja läheb. Hetkekulud ei luba veel konkurentsivõimelist hinda pakkuda. Eesti pagarid ei pea minu rauaäri miinuse pärast muretsema, sest see miinus on marginaalne ning mingil moel ei mõjuta rauaäri eesti pagarite palkasid.

Tulles tagasi nüüd salataktikakäigust tingitud kahjude juurde, siis minu kahjud olid küll marginaalsed, kuid võim peab mõistma, et kuigi kahjusid võib lugeda väikesteks, oli tõik, et kahjude põhjustajate seas oli eesti võimuladvik, negatiivne ning päästsid valla (tagantjärele mõeldes utreeritud) emotsioonid. Presidendi pöördumises nimetatud pahaseid ja arupärivaid ettevõtjaid ja kodanikke riigivaenlasteks tembeldada ja päriselus neid sisuliselt Klenski trioga siduda, on minu arvamuse kohaselt samuti liialdatud.

Minu kollektiivist lahkus paar töötajat ja üks töötaja, kes jäi truuks nii minu firmale kui ka regioonile kus elab, elab nüüd vaesuspiiril ja vajab sotsiaalabi. Olles eelnevalt nii mõnegi töötaja kingitustega mängu tagasi toonud, olen nüüd seisukohal, et see on sotsiaalministeeriumi töö ja minu ülesanne sotsministeerium kodanikule lähemale tuua. Kas pole ta sotsiaalministeeriumi poole pöördunud või ei saa sealt abi, igatahes jätkab ta igapäevaselt töötamist alla 40 wellnessiga regioonis, kus haiglat enam pole. Nüüd muidugi palju väiksema palga eest ja kahju on pigem lihtinimesel, kui ettevõtjal. Kuna firma asub mul Lõuna-Eesti regioonis, siis suuremast segadusest pääsesin.