Join the new world

Eks see elu ole üks teede ületamine, suur seiklus vaheldub väikeste mõtisklustega. Kõike ei taha ka alati oma teada jätta, nii siis tuleb ka vahel publitseerida. Pensionil ajakirjanik on ikka hea olla 🙂 Niisiis üks mõtisklus väikesest jalutuskäigust.


Ja jõudsingi kohale. Väljusin bussist ning suundusin kohe kesklinna poole, või kus see kesklinn nüüd täpselt ongi? Väga midagi ei olnud muutunud, kõik oli ikka nii nagu varem. Võibolla inimesi oli natuke rohkem. Seda siiski kinnitada ei julge, võis olla ka tingutud eemalolekust, polnud kaua selliseid masse liikumas näinud. Sammusin mööda kõnniteed Tasku peaukse poole. Ei, mitte moe- ja vabaajakeskust külastama vaid teed ületama. Oodates jalakäiate rohelist, silmitsesin uut valmivat kaubanduspühamut. Hiljem selgus, et sellele Kvartali nimi omistatavat. Pentsik, kas pole?

Ei saa ka mitte jätta mainimata, et ilm tol eriskummalisel päeval oli erakordselt mõnus. Esimene selle kevade soojalaine. Sooja küll kõigest 16 kraadi, kuid suurepärane t-särgi ilm. On hea, et jakki kaasa ei võtnud.

Tee ületatud tuli mõnekümne meetri pärast lahkuda kõnniteelt ja astuda peatänava endisele busside sõidurajale- ehitus võttis oma osa. Selle lühikese jalutuskäiguga olin juba linnameluga harjunud. Kõik meenus, enam ei olnud see sigin ja sagin võõras ning seletamatu. Kõik loksus paika, kõik meenus. Seletamatuks jäi paljuski siiski see, kuhu kõik jooksevad? Mida nad siin teevad keset kallist tööpäeva? Ei tea mida mõtlevad ja kuhu kiirustavad. Ju see siis vajalik ning möödapääsmatu on.

Juba olingi üle tee ja läksin ikka edasi, edasi mööda määratlematta marsruuti. Polnud ühtegi plaani teinud, kui kõndisin nii nagu teaksin täpselt kuhu lähen. Kõndisin mööda pärnaalleed. Lehti veel olnud, kuigi riietuses oli käes suvi. Erakordselt palju naeratavaid nägusid. Esimese soojalaine mõju, uus, huvitav, rõõmustav. Suvel enam nii palju seda ei näe, on harjutud ning langetud rutiini. Seepärast võiks terve suvi olla kevad, et osataks tunda rõõmu pisikestest asjadest. Detailides peitub võlu aga ainult seni kuni neid osatakse näha. Seni kuni on säilinud värskus ja uudsus. Minnes esimeste soojade ilmadega esimest korda väliterrassile sööma, maitseb toit erakordselt hästi. Värskendavalt. See uudne kogemus, unustatud vana, lummab ja hoiab meeled ärkvel. Köidab tähelepanu ning toob nähtavale detailid millest rõõmu tunda.

Sünkroniseerin oma käekella raekojaga. Täpselt kümme. Alati kui liigun vanalinnas unustan ma inimesed ja kogu tähelepanu koondub majadele. Erinevad mustrid, tegumoed ja ajastud. Jaani kiriku terrakota kujud. Seekord jäävad need nägemata, möödun teenelisest kirugist ning varsti kuulen aknast kostuvat viiulit. Mõni noot on küll väheke must, kuid harjutamine teebki ju meistriks. Möödun enda sünnimajast ning kolmandast sambast. Märkamata ei jää ka sillad. Millegi pärast köidab alati mind väljast ilmetu kuid sisult paljutähenduslik ehitis. Kas mitte pole tegu maailma vanima avaliku eestikeelse tekstiga? Suundun ülesmäge.

Ahoi korp! Ugala, juhuu EÜS ja Sakala. Servus vana vaksal. Läbisin viadukti. Ikka edasi. Kaubanduspühamu poole...