Join the new world

Dziizas kraist, see on ju smõuk - Vikati instituut tegutseb jälle! 💥
„Dziizas kraist, see on ju smõuk” karjus noor neiu kui nägi Vikati instituudi kohalt taevasse hiiglaslikku musta suitsupilve tõusmas.

See polnud esimene kord, kui Vikati instituudi Tartu kesklinnas asuv keemiareaktor otsad andis. Kuid selline suitsusammas on esmakordne. Eelmine kord viskas reaktor põhjakaane minema ja lennutas seadeldise Väike-Maarjasse, kus kohalik talumees selle oma uudistama läinud veisekarja keskelt leidis. Isegi lehmad taipasid kui suur insener-tehniline viga oli tehtud, lehvitasid kõrvasid hambaid paljastav naeratus näol.

Aga seekord on asi hullem, seekord polnud tegu põhjakaanega vaid, reaktori survekambri rebendiga. Erakordselt suure rõhu alt vabanenud kergelt aurustuvate reagentide segu aga lahvatas põlema ning põhjustas erakordselt musta suitsuga samba, mis tartlastel ainult hambad valgeks jättis. Mispeale e-Eesti valitus kiirelt Brüsselist abi nõudma läks, et pagulasprobleemile lahendus leida, jäädes pärast järgmisel päeval sadanud vihma kogu maailma naerualuseks.

Kohale sõitis kogu maakonna ja ka naabermaakondade tuletõrjeüksused, saabumata ei jäänud ka vabatahtlikud. Abi oli tõesti vaja, sest kuigi leek oli kustnud ja suitsusammas hakkas vaikselt hajuma oli tänavale paiskunud 20 kanti poolprodukti, mis oli vaja kiirelt ära likvideerida. Kahjuks 10 kanti jõudis enne päästeüksuse kohale jõudmist maa sisse imbuda. Siiski jäi kutselistest ja vabatahtlikest puudu. Appi oli vaja kutsuda kogu linna rahvas, isegi Tallinnast tuldi kohale. Kiirelt oli vaja ära juua 10 kuupmeetrit puskarit, mis mööda Vallikraavi tänavat kesklinna poole suundus.

„Dziizas kraist,” karjatas noor neiu kui maitstes sai aru, et see on ju puhas vodka. „Meil Tallinnas maksab see luksuslik jook hingehinda aga siin jookseb see vabalt mööda tänavaid,” ei suutnud noor neiu ebaõiglusest aru saada.

Nii siis ta kahlas kiirelt kokku hulganisti kanistreid, et tulevikuks hoiustada seda vedelikku. Kokku 180 liitrit. Kui kankud olid täis ei teadnud noor neiu mida teha, kuid kronomeeter tiksus ja vodka muutkui imbus ning liikus vääramatu jõuna kesklinna poole. Vilde juurde kogunenud soomlased olid juba niivõrd elevil, et siiski enamus märjukest nendeni jõuab.

Aga oh häda, keset tänavat oli eelmisel suvel paigaldatud sadevee kaev ning nahaalselt irvitades hakkas vodka otse kanalka torudesse sisenema. Päästeülem ei teadnud mida teha, kas sulgeda kaev ja lasta märjukesel raisku minna läbi naaberrahva kõride või jooksuga suunduda hoopis sadevee väljajooksu Emajõe kaldal. Ta otsustas jätta kaevu lahti, sest Vilde juures olev kari oleks selle nagunii silmapilkselt konsumeerinud. Kuid kust jookseb see märjuke välja, ei osanud ta öelda. Üleni märjukesega koos olles ei tundnud ka lõhna kust poolt võiks ta väljuda.

Päästeülem tegi strateegilise vea, vodka defitsiidis naabrite nina oli teravam ning koheselt lõhna tundes suundusid nad Emajõe kaldale, kus suure joana produkt jooksis. 20 sekundit ja torustik oli tühi ning tilkagi vodkat ei sattunud jõkke.

Hilsemal analüüsil selgus, et reaktori rebendi põhjustas juba eelnevalt reaktori sisemuses toimud redoksreaktsioonid mis survekambri sisepinda õhendasid, tuues kaasa survekambri rebendi. Must suitsupilv tekkis aga poolprodukti sees olnud jääkainete plahvatuse pärast, mistõttu kogu tänavatele valgunud produktist moodustus puhas vodka.

Noor neiu aga suundus koos hundijala veega tagasi oma kodulinna, kus pajatas oma memuaare: „Dziizas kraist, oli see alles seiklus.”