Join the new world

Eks paljud meist ole mõtelnud, et kes olid minu esivanemad. Oma vanaisa ja vanaema me üldjuhul teame, aga mis oli nende vanaemade ja vanaisade nimed. Kui on kelle käest küsida on asi lihtne, kuid tihti ei mäletata nende sünnipäevasid ja nende sünnikohtasid ega ka õdede-vendade nimesid. Aga kindlasti kohe ei teata enam edasi.

Eriti hävitav oli perekonna pärimuse edasikandumisele aga Nõukogude aeg kui oma sugulastest rääkimine ei olnud nö moes, sugupuusid isegi kohati ei julgetud uurida. Samuti ei tahetud lastele rääkida sugulastest kes olid küüditatud või mõnel muul moel represseeritud või oli kellegi onu või vanaisa saksasõjaveäs, sest kõik see võis mõjutada laste tulevast elu. Näiteks ei lasta ülikooli, ei saa kõrgemat ametikohta, ei anta paremat elamispinda jne. Nõukogude aja algusaastatel oli asi tõesti nõnda, et ka nö lehmalellepoja omaaegsed teod võisid saada saatuslikuks elamisväärse korteri hankimisel. Kõik see kandus inertsist edasi nii ei võetud teemaks ka kaheksakümnendatel (mil reaalne oht sugulaste endisaegsete tegude eest karistada saada oli väga väike kui just ise seda kuulutama ei läinud), üheksakümnendatel ja isegi tänapäeval paljud vanainimesed ei taha oma sugulastest rääkida just kui midagi kartes. Tihti tuleb aga lausa „tangidega“ sõnu välja kista, kuid järjest rohkem leidub viimasel ajal ka meeldivaid erandeid. Aga tahes palju nad ka ei räägiks mitte kuidagi ei saa me teada seda mida nad kuidagi teada ka ei saa(aga see ei tähenda, et neid ei peaks kuulama, sest just lood ja juhtumised loovad „liha“ kontidele milleks on ainult nimedest ja aastaarvudest koosnev sugupuu). Üle kolme põlvkonna tagasi üldjuhul ei teata.

Tekib küsimus, kas on kuidagi võimalik teada saada mis olid mu vaarisade-emade nimed ja mis ametit nad pidasid? Kas olid nad lihtsad talupojad või kõrgelt kvalifitseeitud käsitöölised? Või oli mõni esivanem õpetaja ametipidaja või hoopiski kõrgelt haritud preester? Kes oli see mees kes kandis esimesena perekonnanime mida ma kannan ja kus kohas ta elas? Vastus küsimusele kas kõike seda on võimalik teada saada on jah, seda on võimalik järgi uurida. Nimelt on arhiivides kõik selline info säilitatud. Sõna arhiiv manab aga keskmisele inimesele silmade ette pimedad, kõrgete lagede ja paljude tolmuste riiulitega kõhedust tekitavad ruumid ning torisevad arhivaalidest vanatädid kes iga külastajat vaatavad pilguga mis küsib justkui- „mida sina nüüd siit tahad?“ Tänapäeva reaalsus arhiivides on õnneks aga hoopis teine. Ariivides töötavad tegusad, tublid ja rõõmsameelsed inimesed kellel on lausa rõõm otsida soovitud mappe või köiteid iidsete kirjetega.

Oma esivanemate jälgede ajamine on vähemalt Eestis tehtud ülimugavaks tänapäevaste tehnoloogiatega kursis olevatele inimestele. Tegelikult on asi nii, et genealoogia alaseid arhivaale enam üldiselt füüsiliselt soovijatele kätte ei antagi, selleks on need raamatud juba liiga õrnad, et neid päevast päeva anda lapata. Selleks, et siiski saaks teada mis neis kirjas, on enamik genealoogilist infot kandvad arhivaalid digitaliseeritud ja kõik millel ei ole ligipääsu piirangut (st on vanemad kui 70 aastat või seotud isiku surmas on möödas rohkem kui 30 aastat) vabalt saadavalt interneti kaudu Saaga nimelises portaalis mille pidajaks on Rahvusarhiiv (aadressil: http://www.ra.ee/dgs/explorer.php). Selleks, et digitaliseeritud arhivaalidele ligi pääseda tuleb ennast registreerida.


Millest alustada?

Võin omast kogemusest öelda, et kõige raskem on just algus, sest kõik on võõras, ei oska lugeda tihti väga segast käekirja (kuigi õnneks on 20 saj. kirjed tihti väga ilusa ja loetava käekirjaga kirja pandud) ja ei orienteeru meetrikate ja personaalraamatute ülesehituses. Ja lisaks sellele on enamus enne 1918 aastat kirja pandu kas saksa või venekeeles.

Selleks, et alustada sugupuu koosamist tuleb uurida oma vanaemade-vanaisade käest nende emade ja isade nimed(ja ka vanaemade ja vanaisade nimed) tähtis on see et nad oleksid sündinud enne 1930. või mis veel parem enne 1920. aastat sest 1920del aastatel loodi perekonnaseisu ametid ja kirikul kadus perekonnaseisuregistri pidamise õigus/kohustus (usuleigemad tihti ei ristinud enam lapsi ja ei käinud kirikus) aga perekonnaseisu ametite dokumentidele ligipääsemine on tihti väga tülikas. Samuti tuleb teada nende elukohta, sünniaega ning kasuks tuleb ka õdede ja vendade nimed. Ka seda kas nad olid luteri või õigeusku on vaja teada, sest kõige lihtsam on sugupuud koostada just kirikute personaalraamatute ja sünni- ning surmameetrikate kaudu.

Sugupuu koosatmine alga...

Nagu ma eelnevalt mainisin siis kõige hõlpsam on koosatada sugupuud just kirikuraamatute järgi. Kõige alguses tuleb üles leida kirik mille liikmed sinu esivanemad olid ja leida vastava kiriku personaalraamatust oma esivanemate pere. Luteri kiriku personaalraamatutele on tehtud lausa otsingumootor (interneti aadressil: http://www.ra.ee/dgs/addon/nimreg/) kust on võimalik perekonnanime järgi otsida millites kogudustes vastava nimega liikmeid oli, tänu sellele on võimalik oma esivanemad leida ka siis kui tead ainult nende nime ja sünniaega.

Kui algus tehtud on päris lihtne edasi minna tuleb vastava koguduse alt võtta vanem personaalraamat ja otsida sealtki oma esivanemad üles. Kui pere on oma elukohta muutnud on see märgitud perekonnapea nime ette. Tavalisti on märgitud ka kuupäev mil on uude kogudusse üle tuldud. Sama kehtib ka lahkumise korral. Üldjuhul on märgitud lahkumis aeg ja ka koht kuhu mindud. Siin on aga jälle üks segav faktor- nimelt on kohanimed üldiselt saksa keeles. Siin tulevad appi kohanimedeandmebaas (http://www.eki.ee/knab/p_ee_et.htm) ja abiks on ka Eesti mõisate portaal (http://www.mois.ee), kust saab otsida nime olukorras kus kõiki tähti ei suudeta dešifreerida(vaata lihtsalt lähedal asuvate kihelkondade mõisate nimesid ja küll leida selle mis võiks klappida).

Enne kui arhiivi materjalides sobrama hakata soovitan uurida ega keegi teine ei ole seda suurt tööd ära teinud. Eestis konkurentsitult populaarseimaks (ja minu arust ka üheks kasutajasõbralikumaks) internetiportaaliks kus on üleval palju sugupuid on www.geni.com. Geni.com’i põhimõtteks on koguda kokku sugupuusid ja ühendada need üheks suureks sugupuuks mis hõlmaks kogu maalima. On ju tegelikult kõik maailma inimesed omavahel sugulased küsmius on ainult selles mitu põlvkonda tuleb tagasi minna, et leida ühine esiisa. Teiseks funktsiooniks on viia kokku sugulased (nii kaugemad kui lähemad). Geni.com’i spetsiifikast ma pikemalt ei räägi aga kindlasti enne kui mõnda sellist portaali kasutama hakkad tutvu portaali spetsiifikaga. Kindlasti ära ka unusta ei kõik mis sa internetti paned on ka avalikult kättesaadav st. elusate inimeste sünnikuupäevade, sünnikohtade üles panek ei ole hea tava (ehk seda kohe kindlasti mitte teha). Ja ka andmed, mis mis ei ole nö lihtisikuandmed, näiteks lapsendatud lapsed, vallaslapsed ja nende vanemad ning igasugused andmed, mis on kirjas perekonnaloo tekstiosas, mitte sugupuus, võivad olla delikaatsed ja ilma asjaosaliste nõusolekuta ei tohi neid avaldada. Aga juba meie seast juba lahkunud isikute vastavate andmete avaldamises mina midagi halba ei näe kui see kedagi ei puuduta.

Lisaks interneti portaalidele on ka arvuti programme millega omas arvutis sugupuud pidada. Üheks heaks programmiks mida ka mina isiklikult kasutan on Ahnenblatt (http://www.ahnenblatt.com/), mis on täiesti tasuta saadaval ja tundub küllaltki mõistlik.


Järgmine kord vastan küsmustele:
Milliseid kiriku raamatuid peeti?
Mis asi on personaalraamat?
Mis asi on hingerevision?
Mis asjad on vakuraamatud?
Mis asjad on kihelkonnad?
Kui mitme põlvkonna kaugusele on võimalik sugupuud koostada?
Kui suure portsu otsas olen ma siis kui mu esivanemad olid õigeusklikud ja ma ei tea kus nad täpselt elasid?

Ja paljudele teistele küsimustele.

Samuti ootan ma teie poolseid küsimusi millele ma kindlasti püüan vastata. Samuti võin ma nii nõu kui ka jõuga olla abiks praktiliste probleemide lahendamisel.

Vambola Vikat,
Ajakiri „Vikat“ toimetaja ja lugeja teener