Sõjata ning peagi peata! / No war, no fun, no job!

Day 792, 08:41 • Published in Estonia Estonia • by Kalev Nuri

Text in English down there somewhere.

Teine päev on ilma sõjata. Mu verejanused käed juba värisevad julma tapluse järele. Võõrutusnähud ja madalmoraal, vaimnetervis ei pea kaua enam vastu. Tööandja hakkab ka varsti karjuma, miks mu töötulemused nii kasinad on. Ideed on muutumas hullumeelse sonimiste ja õudusunenägude sarnaseks. Kirjutada midagi mõistliku on väga raske.
Esimesel päeval kui lahinguid ei olnud arvasin, et mingi viga kuskil. Ootasin tööle minekuga südaööni, kuid ikka mitte midagi. Lahinguväli oli muutunud vaikseks, haavata saanud olid selleks ajaks juba surnud või mujale toimetatud. Olin justkui surnuaial, kus elus inimesed olid muutunud veristeks käte-jalgadeta kujudes. Peas kohises veri ning ainus mõte, tahan tappa, tahan kedagi kiirelt tappa. Peagi märkasin kui õudne see tegelikult oli.
Koitis punane hommiku päike, algas teine päev. Punane päike meenutas nii eredalt veresaunu türgis ja saksamaal, oi kuidas soovisin jällegi mõnda poolakat teibase ajada, või oma näruse kalasnikoviga jalutuks kõmmutada. Oli juba näha mu hullumeelsuse märke. Ma olin öösel poolunes näppu lõiganud ning voodikohale kirjutanud julmad read, surm isamaa eest on vaid siis õilis kui ma end oma voodis maha ei lase.
Teise päeva õhtu on käes. Katsun veel kuidagi võidelda tahtmisega oma ajud seinale lasta. Hullumeelsuse hoog on jõudnud haripunkti. Katsun veel enne surma viimased mõtet paberile saada...
Head aega kallid.

Lugesite langenud sõduri viimast kirja.


Second day with out a war. My bloody hands are shaking for some brutal killing. Low moral and lack of killing, my mentalhealth would not hold for long. My boss will be really mad when he sees what mess I made at work today. My ideas are looking more and more like a speak of mad men or a nightmare. To write something reasonable is very difficult.
On the first day without no fights i thought that there were some sort of bug. I waited to midnight and then went to work. Battlefield was silent, all wounded men were dead or moved to some place else. It was like a graveyard, living people were turned to handless legless statues. Blood rushed to my skull and only thought was i need to kill, i need kill someone fast. Soon i realized how horrific it all was.
The red sun raise, second day begins. The red sun was like wars in Turkey and Germany. Ou, how i wished to shout some polish guy. I was already insane. I had cut my self in the night. Also i wrote on the wall next to my be😛" to die for my country is a honor but olny when i don´t shout my brains out in this bed.
It is the evening of the second day. I try to fight of the feeling to killing my self. I am as insane as i can be. These are my final words. I try to write as much as i can before i...