Join the new world

Surfasin ringi ajalehe Vikat arhiivis, mis on pungil avaldatud ja mingil põhjusel avaldamata jäänud jutukestest ning artiklitest. Üks selline sahtlisse jäänud jutuke 15 juunist 2015 näebki nüüd ilmavalgust.

Cakile maritima ehk merre ei tohi sittuda

„Suvi on tõeliselt kätte jõudnud,” hõikab Filipile tema armas Maria, kui märkas angervaksa imelisi eemalt vatituutsakuid meenuvataid imeliselt lõhnavaid ebakorrapäreses pöörises kena õiekobara moodustavaid õisi. Pole midagi imelisemat, kui päikeseline päev ning sillerdav meri. Tõeline suveidüll on käes.

Filipil ja Marial oli just alanud puhkus, millest pool nad plaanisid rannas veeta. Nad olid linnas veel uued, ei tundnud nad veel oma uue kodulinna parimaid kohvikuid, ei tundnud veel raekojaplatsi kõiki graniitpätse. Tundsid vaid naabrikass Elviirat ning tema omanik Marvinit. Marvinilt saidki nad juhendi kuidas jõuda randa, kus Filipi ja Maria suveidüll pidi algama.


Hoolimata segastest juhtnööridest ning mitme tunnisest trammi ootamisest randa nad siiski jõudsid. Kuidas Marvin olekski pidanud teadma, et tee remondi tõttu trammid mitu nädalat ei sõida. Viimati kui Maria oma kodulinnas trammiga sõitis trammid sõitsid. Aga mis sellest, niigi oli plaanis pool maad jala käia, häda siis see teine pool ka veel jaluteleda. Linna peal patseerimine oli mõlemile ju igati omane. Asusidki siis maamõõtjatena harpama, kuni jõudsid bussipeatusesse, kus peatus omnibuss, mis sõidutas neid otse randa.

„Julge hundi rind on rasvane,” teatas Filip Mariale, kui nad bussilt maha astusid.
„Mulle meeldivadki rasvased sikspäkid,” muheles Maria vastu.



Filip pööritas silmi ning paarike asus rannas päikesevanniks sobilikku platsi otsima. Põhjalikult kaaludes leidsid nad sobiliku aseme, kuhu ehitada oma ajutine pesa.

Maria ja Filip olid selles riigis veel uued. Ei mõistnud veel nad kohalike kõnepruuki. Keeleõpe tundus neile siiski väga tähtis. Rannas oli rahvas vägagi jutukas. Teemade ampluaa oli väga lai. Autoremondist kosmeetikani, matkamisest spordini. Mõned vaikisid ning mõistsid teineteist sõnadeta.


Nii nad siis lesisid ning kuulasid, väga palju said nad uut infot. Keeleoskus muutkui paranes.

Saabus lõuna. Maria avas piknikukorvi, sealt vaatasid vastu isuäratavad võileivad. Sinepivõileivad, just sellised nagu Filipile meeldivad. Maria kohe oskab õigel hetkel üllatada.

Filip läks ähmi täis, haaras kiirelt võileiva järele. Maria ajas silmad punni ning haaras Filipil käest. Filip ehmus ning sinepivõileib irdus tema haardest. Maria läks sellest lausa pöördesse ning karjus keset randa raevukalt täiest kõrist: „Ei näpi, enne kui ma olek kõik valmis pannud!”

Lõpp!




Vikat+ nr. 1 - Mono või stereo?
Vikat+ nr. 2 - Kas stereo on kräpp?
Vikat+ nr. 3 - Kvaliteetaudiost
Vikat+ nr. 4 - Mahepõllumajandusest
Vikat+ nr. 5 - Valged sedelid