Join the new world

Palk, mis tuleb välja teenida

See juhtus ajal, mil maksvusel oli eesti kroon ning populaarseimaks tomatisordiks peremoga. Kanakasvatuses tegi ilma tiukri kukk ning eesti nudipäine veis oli taandumas.

„Assa nugis!” karjus Vladimir, olles tõmmanud järvest välja kolme kilose vobla. Tegemist oli kasvatuses kasvatatud transgeense kuivatatud kalaga - erakordselt suure vinnutatud särjega.
„Kes küll sellise tembuga hakkama sai?” ohkas värskelt vobla välja võmmanud Vova, väljendades sellega oma suurt pettumust. Siiski oli see talle päeva õnnelikuim hetk. Küsite miks? Selleks tuleb minna ajas umbes 3 tundi tagasi.

Kähiseva häälega kõlas külmas niiskes ruumis vaikne räigelt öeldud number „kahekümnekolmas” ja käis kõrvu lukustav litakas. Sama hääl sõnas „kahekümneneljas.” Jälle kostus üle ruumi vastu kajav latakas ning lõpuks kahekümneviies number.

- „Aitab kah sulle, said oma palga kätte. Võid minna.”
- „Kohtumiseni”
- „Tule siis tagasi järgmise kuu 10. kuupäeval, siis saad jälle 25.”
- „Eks ma pean siis tulema,” vastas piitsutatav kurvalt.

Kõlab nagu keegi osaleks mingil sadomasoorgial, kuid nii see ei ole. Kõik algas sellest, kui meil tuli võimule tõeline diktaator, kes valitses oma riiki julmalt, makstes palka piistahoopides. Jah, käes oli järjekordne palgapäev, tuli oma osa kätte saada. Sest erinevalt Šveitsist, kes kodanikupalga idee maha hääletas, meile väiksele rahvale me võimas diktaator just selle võimaldas.

Kodanikupalka ei makstud kõigile võrdselt, vaesematele ja väetimatele võimaldati rohkem. Kõik tänu me diktaatori hellale loomusele. Erakorraliste olukordade jaoks leiti alati lisaressursse. Vot nii väga hoolib me valitsus oma alamatest.

Olles aga sattunud raskustesse, halba seltskonda, tõttab jälle appi meie diktaator. Seekord pakub oma kodanikele suuremat abi. Kas võimaldab prii elamist koos töökohaga, kus oma igapäevast leiba teenida või maksab palka puhtas ja väga väärtuslikus metallis, mille ta ligemese ihule väga lähedale toimetab. Kes pole hoolas ei suuda seda kinni püüda ning nii ta sellest suurepärasest abist ilma jääb. Näljas olijale ju ei tohi kunagi kinkida kala. Mingi aeg soovitati kinkida õng, kuid jätkusuutlikum oleks hoopisi õpetada inimest õnge ise valmistama.

Ja nii me juba mitmendat aastakümmet elame oma inimnäolises riigis. Osadele see millegipärast ei meeldi, kuid see jäägu nende südametunnistusele.

Hoolimata juhi õilsusest on meie riik siiski vaene, kõigile ei saa lubada riigi poolset majutust ja töökohaga kindlustamist. Need vaesekesed peavad leppima iseseisva eluga, aga nad on tublid ja saavad hakkama. Hoolimata opositsiooni pidevastest sabotaažiaktidest, mis halvendavad rahvamajanduse seisu.

Nii me siis elame siin õnnistatud riigis ja püüame saada pühitsetud maale, püüame saada kroonumajja elama. 🙂