Join the new world

...alati on viinast abi!

Õdusromantiline õhtu mõnusal talveõhtul kamina ees, tõeline lõõgastus pärast väsitavat tööpäeva. Puudu ainult kosutav konjak, mis mahendaks meeli. Paar klaasi XO Hennessy’d oleks ju super lux.

Selline on tänapäeva Eesti valdava enamuse arvamus, kuidas võiks mööduda õhtu pärast väsitavat töönädalat. Hommikuks üks pits kosutavat vodkat, lõunaks 2 õlut, ja õhtul 4 klaasi luksuslikku konjakit. Karskeid eluviise kohe üldse ei taheta austada.

Oled seltskonnas võtad ühe õlle, võtad kaks ja rohkem ei taha, kohe oled mingi imelik. Kohe pead hakkama seletama, et võtad täna veidike rahulikumalt. Mis veel kõige hullem, pidevalt peab ka ära mainima, et viina ja õlut segi ei võta. Või mis veel hullem - šampust ja õlut vaheldumisi. Kui likööri ja valge viinaga võib asja veel kaaluda, aga sedagi nii, et valge võtan liköörile peale, siis odav šampus, õlu, kännu kukk ja kooreliköör, ühel õhtul kohe kindlasti kõne alla ei tule.

Sellest kõigest tekib aga küsimus miks? Miks peab üldse alkoholi tarbima? Miks ei võiks olla ühe päeva täiesti kaine? On olnud palju üritajaid ja ajalugu on näidanud selle missiooni võimatust. Mitmed suurmehed on seetõttu oma välja võideldud positsiooni kaotanud.

Heaks näiteks on Jean-Baptiste de Lamarck, kes noorusajal tegi Prantuse sõjaväes suurepärast karjääri. Võttes osa seitsmeaastasest sõjast pälvis ta sõjalise autasu ning oli igati austatud võitleja. Sõja lõppedes paigutati tema rügement Provence’i, kus polnud muud teha, kui käia mööda kõrtse ja juua, rentida küljeluud ning kakelda. Ühel hetkel aga Lamarckil hakkas igav, pidev pidutsemine ja mööda kõrtse laaberdamine ei pakkunud enamu huvi, ta hakkas uurima taimi - Lamarckist sai suur botaanika huviline. Ta ei tegelenudki enam muuga, kui müttas mööda põlde ja uuris taimi. See aga ei meeldinud tema kaasvõtlejatele, kelle meelest õige sõdur just peabki ainult jooma, laaberdama, rentima küljeluud ning kaklema. Vaga botaanikahuviline polnud nende jaoks sõdur ning nad hakkasid Lamarckile igasuguseid vandenõusid korraldama.

Pole ju võimalik, et üks korralik austusväärne sõdur eelistab raamatut veinile. Kuidas saab keegi öelda ei kosutavale konjakile?

Lamarcki sõjaväelist karjääri prooviti hävitada tema kaasvõitlejate poolt, kuid sõjaväest ta sellegi poolest ei lahkunud, raha oli ju vaja. Saatus korraldas talle hoopis teistsuguse vingerpussi, tema kaelale (poolenisti kaelal ja poolenisti õlal - FGR) tekkis hiiglasuur kasvaja ja ta oli sunnitud erru minema.

Millest küll kasvaja tekkis võib ainult spekuleerida, kuid kõik tema kaasvõitlejad ilmselt ütlesid ühest suust: „Vähese viina viga.”

Aga eks ta õige ole jah, sest nagu ütleb kõnekäänd, kui ei ole surmatõbi siis on alati viinast abi. Kui tundmatu haigus siis aitab vodka, kui külmetus siis pipraviin.