Ahvileivapuu Autoajakiri | Roheline elajas

Day 2,731, 18:06 • Published in Estonia Estonia • by Dodo Moron



Ei juhtu just tihti, et ühel varajasel maikuu hommikul heliseb telefon ja teisel pool toru räägib mees, kes teeb pakkumise, milliseid ei tehta just eriti tihti. “Kuidas oleks, kui sina lendaksid E-Saksamaale, kus sinu päralt on terve ringrada ja üks õige-õige eriline auto?” Nojah, kuna mul on harv võimalus öelda “jah” pakkumisele, milliseid esineb veel harvem, nõustun pikemalt mõtlemata. Nii juhtuski, et eelmise nädala teisipäeval läksin Tallinnast lennukile, kulutasin Q4 pileti ja lendasin Nürnburgi. Sinna, kus paikneb kurikuulus võidusõidurada. Olin teadmatuses, sest mees telefonis oli lubanud erilist autot, kuid ainus, mida ta ütles, oli see, “et see on väga roheline”. Njah, Prius siis… Või Tesla. Olin ärev. Aeg venis, täpselt nagu kunagi lapseeas, siis kui pikisilmi ootasin sünnipäeva. Kui ma lõpuks pärale jõudsin, avastasin, et kõik oletused, mis ma teinud olin, olid valed. Mulle vahtis vastu roheline põrguline, mida järgmise mõne tunni jooksul Saksamaa kuulsaimal ringil (või vähemalt mingil osal sellest, sest selgus, et Põhjaring on hooldustööde tõttu kinni) piinata saan.



Ma teadsin, et Zonda on kiire auto. Kerge aukartusega masinale lähenemine õigustas end ära, sest selgus, et Zonda on kõvasti kiirem auto, kui olin arvanud. Esimese reaktsiooni pälvis hääl. Seistes lõriseb auto suhtelistel taltsalt. Kuid kui parem jalg sirgeks lükata, vallandub põrgu. Mööda selgroogu ronib üles üks suur külmavärin, ihule tekib kananahk. Neljast Shotgun-summutist tuleb rohkem kärtsu, mürtsu ja tuld, kui Slipknoti kontserdil. Samal ajal olen sügavale istmesse surutud. Kiirendus on enneolematu, iga kord kui gaasi puudutan saaksin just nagu sepahaamriga vastu selga…



Ringrajal tuleb aga paratamatult üsna varsti kätte koht, kus on vaja pidurdada. Esimest korda pedaalile astudes sain paraja šoki. Pidurid on rohelisel elajal imelised. Tegelikult on nad nii imelised, kui ühed pidurid, mis minu näo gavitatsioonijõu tõttu armatuurile ühtlase kihina määrida tahavad, üldse olla saavad. Pidurdamisest saadud elamus on nii erakordne, et pornograafiline mootorimüra jääb hetkeks tahaplaanile. Ja siis, kui jala lõpuks pedaalilt saan võtta, võin kurvi keerata. Auto on hästi tasakaalus, alajuhitavust ei teki. Sel hetkel saan ma pihta Zonda fenomenile. Lisaks radikaalsele välimusele, on sellest saadav sõiduelamus üle prahi. Nõjatun varbaga õrnalt gaasile ja tunnen, kuidas masina saba mängida tahab. Põnev. Olin kolm ringi täiesti ekstaasis. Iga ringiga hakkasin sõitma järjest kiiremini. Kuid vaimselt ei suutnud ma masinast viimast võtta. Kuni…



...juhtus see. Sisenesin teise kurvi hooga, mis isegi Zonda jaoks tundus liiga optimistlik. Tulemust näete ise, ühtäkki osutas nina suunda, kust olin tulnud. Nojah. Tõmbasin siis tagasi. Seega jäi rohkem aega imetlemaks elaja punast salongi. Sellest õhkab sellist kiiksuga kvaliteeti. Iste on mugav ja kurvides toetav. Salong on küllaltki avar ja valge, mis pole eriti üllatav, arvestades, et katus on klaasist. Rahulikult sõites sain aru, et Zonda fenomeni ma enne siiski mõistnud polnud, sellega on mõnus ka väiksematel kiirustel kulgeda. Kuid selleks ei olnud hetkel õige koht ja aeg. Ilmselt oleks kusagil Itaalia mägistel teedel masin täiesti omas elemendis, kuid hetkel olen ma ju Nürnburgringi GP rajal. Seega otsustasin uuesti hoo üles võtta. Pigistasin vaesest masinast viimast, sirgetel jooksid ikka müstilised kiirused ette. Ja siis suutsin ma sõita veidkene pikemaks 11. kurvi. Jäin sellel asfaldist väljasõidualal seisma. Peas tiirlemas üks kahtlase väärtusega mõte.



Nojah. Mingil hetkel sain aru, kui olin juba piisavalt tossu tekitanud, et tagumised rehvid on leidnud oma õnnetu lõpu, samas oli mul näos lai naeratus. Nii et oli seda väärt. Otsustasin, et on õige hetk masin oma peremehele tagastada. Viimast peab hirmsat moodi tänama, et ta üldse sellise harukordse võimaluse andis. Tagastasin masina tundes ennast suhteliselt tühjana. Roheline elajas jättis oma jälje. Terve tee tagasi Eestisse mõtlesin selles lühikesest ajast, mille ma veetsin ringil selle rohelise Zonda roolis. Ja ma olen kurb, sest kardan, et ei koge enam kunagi elus midagi sellist, ei istu enam kunagi sellise erilise masina roolis. Ja ERILINE on see Zonda tõesti suurte tähtedega...
Kus on see koletis täna? Ma arvan, et kohalikus kommiboksis, need tagumised rehvid olid lõpuks ikka suhteliselt halvas seisus…



OT: Eelmises artiklis lubatud loosimine on toimunud, 25 Q7 tanki võitis Random.org otsusel Rait The Great. Palju õnne võitjale! Lisaks on oodatud ka kommentaarid sellele artiklile.

Ahvileivapuu Autoajakiri, ERepubliku 2731. päev, 2015