Join the new world

Varem ma lubasin, et kirjutan e-eestlastele oma õhtujutu. Nüüd olen töötanud ja lõpuks see on valmis. Suurtänu Virvule, kes on mu juttu lugenud ja parandanud vead, mis ma teinud olen. Palun:

Oli kord pisitilluke troll. Ta elas metsas, mida hüütakse Soomeks. Troll ei teinud eriti midagi, ja tema elu oli rahulik. Ta püüdis kala, luges internetis jutte, hulkus ja vaatas ringi. Hulkus kus hulkus, kirjutas mis kirjutas ja armastas keda armastas. Ta ei teinud eriti midagi, vaid peaasjalikult vaatas, kuulatas ja mõtles. Ka internetis luges ta teiste tekste, ise ta palju ei kirjutanud. Aga siiski oli tema peas palju mõtteid. Nad oli väikesed mõtted, sest tema aju oli ka väga väike. Väike aju väikeses peas – kõik oli väike. Ta ei olnud väga osav troll, sest ta tahtis trollida, aga kartis et ei oska ja sellepärast ainult vaatas, mis teised trollid tegid.

Ühel päeval oli pisitilluke troll jälle internetis, lokaalses trollifoorumis, kus teised trollid kirjutasid asjadest, mis teda ei huvitanud. Ta oli juba väsinud internetis kõige lugemises ja miski ei meeldinud talle enam. Troll kavatses minna välja, vihma kätte, oma rada mööda käima ja igasuguseid asju mõtlema. Aga ühtäkki ta nägi, et keegi kirjutas midagi, mis teda huvitas – keegi, kes nimetas ennast ”eSoome presidendiks” kirjutas, et vajab abi. Pahad eestlased on ühes mängus Soome vallutanud ja olukord on peaaegu meeleheitlik. Eestlastel on tugevad liitlased ja soomlased peavad vallutatud maal elama. Aga kui kõik trollifoorumi kasutajad tuleks mängima seda mängu, ehk oleks võimalik eestlased minema lüüa. Troll mõtles, et ehk oleks huvitav midagi mängida ja hakkas mängima. Siis vajutas ta lingile ja tegi kasutajanime.

Kui meie sõber hakkas mängima, mõtles ta, et see mäng on eriti huvitav. Kui ta oli tunni mänginud, ei olnud enam midagi teha. Kõik, mis oli võimalik teha, oli juba tehtud. Nii igav mäng! Alles tunni pärast oli võimalik jälle võidelda, ja alles järgmisel päeval midagi muud teha. Troll läks ära ja mõtles, et ta ei tule enam tagasi. Aga järgmisel päeval tuli ta jälle mängimaja tuli ka pärast seda iga päev. Ja ta õppis, et see mäng on palju enamat kui ainult töötamine ja võitlemine. Mängus oli palju inimesi, kes kuulasid, mis teised ütlesid ja vihastasid kui keegi õrritas. See oli tema jaoks uus asi, sest trollide foorumis ei võtnud keegi midagi tõsiselt. Sellel päeval ta hakkas kirjutama. Ta läks IRCu, kirjutas kommentaare artiklitele, kirjutas ise artikleid ja ajas juttu. Ta rääkis mida iganes, tema arvamused vaheldusid iga päev. Ta ei mõelnud, et mängus peaks olema raha või jõudu. Ta ei olnud hea mängija, kuna tal polnud raha ja ta oli võitlemises nõrk.

Aeg möödus. Möödus nädal, möödus kuu ja möödus aasta. Teised mängijad hakkasid lõpetama, meie peakangelase sõbrad ei rääkinud enam või asusid elama teistesse riikidesse. Mäng muutus igavaks. Pisitilluke troll mängis vähe ja iga päevaga mängis ta vähem kui enne. Ta oleks pidanud Visa-t kasutama kui ta oleks tahtnud tugevaks saada või võitlemises hea olla. Seda ta ei tahtnud teha. Ja ühel päeval ta ei enam tulnud mängima. Tema sõbrad korraldasid isegi matused. Ja meie kangelane oli rahul, et ta ei pidanud enam halba mängu mängima. Tema omas elus oli nii palju, millele mõelda, et ta ei jaksanud enam internetis olla. Ta käis väljas, jalutas, hulkus ja mõtles. Ja kui möödus mõni kuu, oli ta täiesti läbi, meel oli peaaegu pilbasteks ja ta tahtis ainult rahus olla. Ja nii ta läkski tagas internetti, kus ei pea midagi mõtlema. Juba nädala pärast ta oli jälle mängimas seda mängu, mis oli nii igav, et ta ei olnud iialgi midagi sellist näinud.

Nüüd oli pisitilluke troll hämmeldunud. Tema vanad sõbrad oli mängimise lõpetanud või olid väsinud. Nad mängisid ainult seetõttu, et nad olid harjunud mängima. Mängus oli nii vähe toimunud, aga nüüd toimus veelgi vähem. Nüüd oli meie sõber siiski targem kui varem. Ta oli oma aju treeninud ja sellepärast nägi ta kõike. Ta otsis ja ootas, et teised mängijad räägiksid midagi, mis ei ole tõsi või on ebaloogiline. Ja kui ta midagi tähele pani, ta ründas. Ta ründas kõiki. Aga mõnedel päevadel rääkis ta lolle asju ja ainult naljatas. Ta oli nagu oleks olnud mitu inimest ühe inimese sees. Aga siiski ta pani tähele, et inimestele meeldisid tema sõnad. Ta elas oma elu ja kui tal oli aega, ta mängis ja selles mängus ta ainult rääkis palju ja tegi vähe. Peaasjalikult elas ta oma elu ja käis ainult kiiresti mängimas, kord päevas. Uusi mängijaid ei tulnud enam mängu, ja vanad mängijad hakkasid lõpetama. See mäng oli päev-päevalt masendavam.

Jälle möödus aeg ja meie sangar ei teinud enam palju. Ta tegi päev-päevalt vähem ja vähem ning hakkas mõtlema, et mängus ei ole enam midagi. Ta oli täpselt nagu teised mängijad, kellele ta oli kaasa tundnud – mängis ainult harjumuse pärast. Ta oli nagu surnu, inimese kest, mis vajutas mehaaniliselt nuppe ja ajus ei toimunud midagi. Äkki ta nägi, et kogu maailm oli juba surnud, see oli surnud maa millel rändasid vaimud ja kui ta hõikus, ei vastanud talle keegi. Vaikne hall mass käis ja mängis ja rääkis teistega üha vähem. See oli masendav, murelik ja elutu maa, sest puudus ka loodus. Ei olnud lootust, et hommik oleks parem. Külm tuul puhus ja keerutas tolmu mängijate kohal. Ka toonela krantsid põgenesid hirmu pärast. Sellised olid päevad, nad möödusid, päeva järgnes päevale, ning ükskord märkas pisitilluke troll, et oli ise niinimetatud 'eSoome president'. Varem oli ta arvanud, et see peab olema suur ja tark mees, aga nüüd ta sai aru, et see polnud enam nii. President oli kapten, kes juhtis lohutamatute surnute laeva toonela jõel lõpu poole. See lõpp ei oleks kaunis ja see ei oleks suureline, sellest lõpust juttu ei räägitaks. Midagi ei paistaks ega kostaks. Kõik vaid kustuks aeglaselt ära. Kõik surevad ükshaaval ja keegi ei pane seda tähele. Kui lõpp tuleb, ei ole järgi enam midagi. Kui pisitilluke troll seda mõistis, oleks ta tahtnud nutta, aga ta ei osanud enam, tema sisemus oli tühi. Siiski oli ta kapten. Ta mõtles, et ehk on võitja selles mängus see, kes üha mängib kui kõik teised on lõpetanud. Nüüd parandas ta oma rühti ja vaatas kaugusse. Ta tundis jõge laeva kandmas ja tühjust kaugel ees ning tema tühi pilk purunes tühjusesse. Ta mõtles, et seisab siin ja valvab oma rahvast lõpuni. Ta ei olnud enam pisitilluke troll, ta oli valvur, kes juhtis teisi ja ootas, et kõik lõppeb, et langeda maha alles siis kui midagi enam ei ole. Matuserong liikus, jõgi voolas ja kõik sulandus aeglaselt pimedusse.