[Vikat] Miks te olete nii õelad? Sest, erepi on kogunenud kõik kõige õelamad inimesed...

Day 2,686, 07:59 • Published in Estonia Estonia • by Vambola Vikat

Just hiljuti sain ma teate, oma kaugelt sugulaselt, Paapua Uus-Guinealt, sealt väikeselt 7 miljonilise rahva suure Indoneesia kõrval asetsevast saareriigist. Ta kutsus mind külla ja tegi seal samas kirjas mulle ka ettepaneku asuda äripartneriks. Kuigi ma täpselt ei teadnud, mis asjaga on tegu, ei mõelnud ma kaua. Ma leidsin, et tegu on väga hea ideega ning asusin koheselt teele.

Aga kuidas siis minna? Kas auto, laeva, lennuki või rongiga. Valikuid oli palju, kuid eelarve oli selle võrra väiksem. Nimelt eelarve puudus täielikult. Nii ma otsustasin minna süstaga.

Kõik toimus äärmiselt kiiresti, ühel hetkel olin ma jõudnud Tartust Tallinnasse ja juba viskasingi ma oma süsta vette. Ma teadsin juba justkui ette, et sõit ei kesta kaua, seetõttu ma ei käinud isegi mitte lähedal asetsevast Konsumist läbi, kuigi säästukaart oli mul olemas.

Ja juba olingi ma vees... Sõti läks uskumatult kiiresti. Kaardilt oli kenasti näha kuidas ma niuh ja nauh aerutades edasi liikusin. Võin täie kindlusega öelda, et see sõit oleks võtnud kohe kindlasti mitte rohkem aega kui 20-30 sekundit. Kuid siiski, ei läinud kõik nii libetalt. Kohe kui ma olin just möödumas Hea Lootuse neemest, viskas miskine jõud mind nagu naksti tagasi. Ja nii 4-5 korda järjest, kuni ma siiski jõudsin ihaldatud sihtpunkti, Uus-Guinea saarele. Aga siis kas nagu naksti, JÄLLE olin ma Eestis tagasi. Kohe 4-5 korda järjest. Ei noh väga tüütu oli.

Ütleb ka ju kõnekäänd, et visadus viib sihile. Sinna ma siis jõudsingi. Nüüd on vaja leida see kauge sugulane, kellele ma külla tulin. Mingil müstilisel kombel sattusid seepeale minu kätte ühed nahksed raamatukaaned. Need tundusid väga tuttavad, just sellised on mul ka kodus on. Kaante peal suurelt kirjas „Tallinn” ning selle kõrval paar prominentsemat kirikutorni. Kuid kaaned, mis mul nüüd käes olid, olid kuidagi teistsugused. Ei olnud seal pealinna nime, ei olnud seal prominentseid torne, olid joontega viirutatud kaaned, kuid ikka sama tuttav tekstuur ning meeldiv lõhn nagu alati.

Silmitsesin neid ja nägin. Eesmisele poolele oli kirjutatud müstiline nimi, Joshua Toga. Ma teadsin koheselt, see ongi see, kelle juurde ma tulin. Tahtsin kohe kelleltki pärida, ega ta ei tea kus sellise nimega inimene võiks elada, kuid miski jõud mind segas. Lained ahvatlesid surfama. Oli ju suurepärane surfiilm ning värskelt oli nähtud surfi teemaline suurfilm.

Kuigi ma ei ole ujuja, võtsin reipalt surfilaua ja järgmisel hetkel olingi ma lainetel seilamas. Sõitsin nagu täielik proff, tundsin end kui kala vees. Ei noh täielik kaif. Rohkem ma ei mäletagi, saabus hommik vist. Jälle see kuradi kägu, jälle see mõnus valgus. Tere hommikust mu armas päike, tere hommikust mu kullakallis kodu 🙂


Kasulik link e-kodanikule: