Kuri hunt ja kolm edevat kitsetalle

Day 2,644, 06:27 • Published in Estonia Estonia • by Rait The Great
Pildike kolmest tallekesest jõulude aegu

Tere minu uus päevik. Olen otsustanud et peaks laanes toimuvast üht-teist vahest üles tähendama seega siin sa mul oled. Eile oli siinkandis jälle üks huvitav juhtumine milles isegi tähtis osaline juhtusin olema.

Oli nimelt kaunis, talvine veebruarihommik. Laisa loomana tõusin üsna hilja. Sõin kõhu täis ja läksin laande igahommikust tervisesörki tegema. Lähenedes aasale kus metsaloomadel koosolekuid on kombeks pidada otsustasin ka teadetetahvli juurest läbi minna ning viimased teated üle vaadata. Lähemale jõudes nägin kolme kitsetalle, või noh – hirve, nagu na ise ennast eelistavad kutsuda, kongressi künka peal mürgeldamas. Nagu nad ikka isekeskis – võrreldi kelle sabatutt kohevam, kellel kenamad laigukesed seljapeal kellel pikemad sarved ja kurat teab mis veel. Tavakas ühesõnaga. Aga miks nad seda siin laane tähtsaima künka otsas teevad, jõudsin vaevu mõelda kui selgus juba ka põhjus. Hääletuskast oli üles seatud. Et kes sellel kuul kongressi aasal korda peavad. Ning minu vanad hundisilmad pidid kurbusega nägema et need kolm ullikest on ainsad kes oma kandidatuuri seekord üles on seadnud.

Jätsin mõttekaaslastele teate et olen küll valimistest teadlik kuid ei oska miskit valida. No mis ma enam valin, valik ju sisuliselt tehtud. Mis vahet mul sellest on milline neis kolmest edevast piduroast teistest ettepoole saab.

Samas olid kõnealused tegelased lähemale kepsutanud ning vahtisid mind oma suurte Bamby-silmadega. Lootsid mind hääletamas näha – siis jälle hea omavahel kembelda et kelle poolt siis hunt ka hääletas. Mühatasin neile:
„Edvistajad!“
Või midagi sellist, täpselt ei mäletagi ning tulin tulema. Hommikujooks vajas lõpetamist!

Jooks sai joostud. Päevatoimetused tehtud. Päike juba kippus silmapiiri ligi. Tõenäoliselt. Ega teda ju läbi õhtupilvede tegelikult näha polnud aga igatahes kippus juba hämarduma. Otsustasin enne päris pimedat veel kongressi aasalt läbi jalutada.

Oh sa tuline jutt! Aas hirverahvast ja muid metsaelanikke täis ning elav räuskamine käib. Ei viitsinud kenal laupäevasel õhtul ise keskutellu siseneda ning jäin aasa-äärsesse võsastikku kuulatama et mis õigupoolest toimub.

Ennäe imet, mina ise olevat põhiliseks jututeemaks. Tuleb välja et kolme tallekese jaoks on minu hääl lausa kulla hinnaga. Kuidas nad nüüd ilma minu väärtusliku hääleta omavahelise võimu paika panevad! Ning mis võim see on millel hundi hirmuäratavat allkirja juures pole. Kuramus olin enda tähtsust laanes alahinnanud.

Muidugi oli samas ka see et ma neid edevateks nimetasin paksu pahandust tekitanud. Aga seda võis vähemalt oodata. Kus siis kõlbab edvistajat edevaks nimetada! Oh mind kurivaimu ikka.

Mis seal ikka, kuulasin ja muhelesin pisut. Siis ohkasin ja hakkasin vaikselt känka poole lonkima. Pilvekate paistab vaikselt hõrenevat. Ehk on isegi lootust kuud täna ühe korraliku ulgumisega tervitada.