Join the new world

Järgneva artikli puhul on tegu süveneva grafomaania kõige rängema sümptomiga. Selleks, et teema läbi mõelda, tuleb kõik kirja panna. Järgnev kirjutis on e-Eesti kontekstis äärmiselt pikk, tervelt 3 ja pool lehekülge, kokku 1473 sõna, seetõttu pühendan selle Viskajale, kes ilmselt ainukesena selle ka otsast lõpuni läbi loeb.

Värvustelevisioon ja midagi veel: minevik, olevik, tulevik

Kui saksa leidur Paul Nipkow 1885. aastal oma kuulsa leiutise Nipkowi ketta patenteeris, siis vaevalt oskas ta arvata, kui suure panuse ta maailma kultuurilukku jättis. Märkimist väärib aga asjaolu, et 15 aastat ei ilmutatud selle leiutise vastu mitte mingisugust huvi. Siiski tollal väga palju propageeritud progress tegi oma töö ning lõpuks leidis peaaegu unustusse vajunud leiutis rakenduse. Kahe ilmasõja vahelisel ajal töötas sadu eksprementaalsaatjaid edastades „pilti,” mis nähtav just läbi selle imepärase leiutise. Kirsina tordil avati 1935. aastal Saksamaal maailma esimese riikliku telekanalina televisioonikanal „Paul Nipkow”(Fernsehsender Paul Nipkow), mis tegutses eesrindlikult kuni 1944. aastani. Esmakordselt sai uudistada olümpiamänge oma kodusest televiisorist. Televisiooni ajastu oli alanud ning rahvas nautis seda. Mida ikka tahta oma elult, kui täiel rinnal saad nautida progressi võlusid? Mõisteti televisiooni ääretuid võimalusi propaganda teenistuses.

„Achtung, Achtung!” ning saatepäev oligi alanud, kuid aastaks 1944... sitt oli jahtund. Normandia dessandiga lõppes maailma esimese riikliku telekanali tegevus mattudes unustusse, kuni umbes 50 aastat hiljem leiti tolmunud lindid... (vajuta siia ning naudi maailma esimese riikliku telekanali kultuuriprogrammi)

Hoolimata ilmasõjast ja selle hävitavatest tagajärgedest, ei jäänud areng seisma. Euroopa rahunes ning vääramatu areng läks edasi. Nii juhtus, et ajal mil alustas eesrindlikult oma saadete edastamist Tallinna televisioonistuudio, oli ameerika rahvas nautimas juba värvustelevisiooni võlusid. 1953. aastal kinnitati Põhja-Ameerika Ühendriikides (PAÜ) ühtne värvustelevisiooni standart NTSC (National Television System Committee ). Juba pea 10 aastat oli toimunud televisiooni enneolematu võidukäik, televisiooni kuldaeg oli alanud.

Kuna kõik, mis hiilgab pole veel kuld, otsustasid televisioonipioneerid Saksamaal, Telefunkeni firmas, täiustada vigaselt sündinud süsteemi, kuna NTSC nõudis aegajalt värvukülluse käsitsi reguleerimist. Muutes uuele reale minnes signaali faasi vastupidiseks, sündis faasivahetusega värvustelevisioonisüsteem PAL. 1967. aastal edastati Saksamaa Liitvabariigis maailma esimesed PAL süsteemis värvustelevisioonisaated.

Siiski, siiski, konkurents oli kõva ning ega prantslane ei jäta oma jonni. 1965. aastal sündis Nõukogude Liidu ja Prantsusmaa vahel rahvusvaheline leping värvustelevisiooni alaseks koostööks. See leping ei sündinud tühjale kohale, alates 1956. aastast olid prantslased kõvasti vaeva näinud ning 1965. aastal valmis värvustelevisioonisüsteem SECAM (Sequence de Couleurs Avec Memorie, otsetõlkes- värvuste vahelduvus koos mäluga). Nagu ka Sakslased, said ka mõlemad lepingu osapooled esimesed saated edastatud 1967. aastal. Siiski polnud erineva laotussüsteemi tõttu tegu ühtse standartiga. Vastavalt Prantsusmaal ja Nõukogudemaal olid kasutuses süsteemid SECAM III ja SECAM IIIB. Televisiooni ülevoolav edu jätkus.

Vaibus viha, kerkis uus, langesid müürid, kadus ka SECAM. 1999. aastal läksid Eesti telekanaild üle PAL süsteemile, visates seljast nõukogude taaga. Kas sellel sammul ka mingi reaalne kasu oli, seda ei oska öelda. Spetsialistid ikka rääkisid, et PAL signaal on häirevabam ning paremate värvidega, kuid reaalselt isiklikult erilist vahet ei kogenud. Ju elasin ma ülivõimsale Valgjärve saatjale liiga lähedal. Peamiselt meenub inimestele, kõiksuguste blokkide ja värkide vahetusega igavene jama ning kahtlus, et seda tehakse ainult raha teenimise nimel.

2006. aastal algas Euroopas üleminek digitaalsele edastusele. 2006. aastal mil juba kõik USA telesaatjad olid läinud üle HDTV-le. Jällegi oli Ameerika täiega Euroopale televisiooniarengus ära pannud.

2015. aastal jõudis Euroopa liidus üleminek digitaalsele edastusele lõpule, kui Rumeenia selle aasta juunis oma analoogsaatjate töö lõpetas. Eesrindlik Eesti viis sama toimingu lõpule juba 2010. aastal.

Oleme jõudnud aastasse 2015. Teades mineviku praktikat ning imestades fakti, et juba 1948. aastal alustas Prantsusmaal analoogtehnoloogial põhinevaid lahutusega 768i ülekandeid, mis kahjuks lõppesid 1985. aastal, pole Eesti väljunud veel analoogtelevisiooni taagast. Edastades uhkusega, üle digitaaltelevisiooni, 576i lahutusega pilti.

Selle aasta augustis saabus suurepärane sõnum, Eesti Televisioon läheb septembris üle HD lahutusega edastusele. Seda siiski ainult Elioni ja Starmani võrgus. Vabalevi vaatajad imegu aga näppu, kui sul pole just moodsat DVB-T2 standardit seedivat telerit. Aga mis seal ikka kurta, parem hilja kui mitte mitte kunagi ja ega raha puuotsas ei kasva. Siiski tuleb loota, et ka erakanalid lõpuks kiviajast väljuvad ning uhkusega võiks kuulutada: „Pronksiaeg on saabunud!”

Probleem seisneb selles, et esiteks on HD kvaliteedis signaali edastamine kallim ja teiseks tuleks veel mitmeid aastaid maksta ka praeguse SD signaali edastamise eest. Sest siis kui Eesti 2010. aastal suure hurraaga digiajastusse astus olid HD-seadmed küllaltki kallid ning ärimehed müüsid lauluga odavamaid ainult SD signaali seedivaid seadmeid. Kuidas sa ikka nüüd kõigest 5 aastat hiljem ütled tädikesele metsatalus, et osta nüüd jälle uus telekas või digiboks? Seda sama küsimust ei küsi mitte ainult metsatalu tädikesed vaid ka kõik teised.

Ei pea isegi kõik oma selgeltnägija võimeid proovile panema, kui võin suht kindlalt öelda: „HD-pilti vabalevis enne 5 aastat me ilmselt ei näe.” Isegi jalgpalli MM-ks raha leidmine oli suureks probleemiks, dubleeriva teleedastuse kuulutab aga üliratsionaalne ja sentelugev valitsus aga kohe kindlasti mõttetuseks kuhu pole vaja raha kulutada. Parem teeme ERRile järjekordse lisakanali nagu tehti ka ETV2, samas vajalikus koguses ressursse andmatta. 27. septambril alustab HD-kvaliteedis oma saateid Rahvusringhäälingu tuliuus venekeelne telekanal ETV+. Märkimisväärset rahastust ka seekord ei antud, otsitagu seda „sisemistest ressurssidest.” Vaadates aga juba 2015. aasta eelarvet on selgelt näha, kuidas on kasvanud arhiivisaadete ja kordussaadete maht. Kuidas kõige tulisemate sündmustega poliitikasuvel diskussioonisaated on „suvepuhkusel.”

Ega tehnika pole ainuke, mis on kuulsusrikka televisiooni ajaloo jooksul muutnud. On muutunud ka televaataja ise. On muutnunud nõudlikumaks ja on muutunud ka oma isiklikku aega rohkem hindavamaks. Ajaga järjest langevad lineaarse telekavaga kanalite vaadatavus ja tõelise rakettina hüppab lakke "vaatan kuna tahan" teenuste osakaal. Seetõttu on tuntavalt vähenenud ka erakanalite reklaamimüük, mistõttu lausa tasuta levist väljuda on ähvardatud, tekitades suure pahameeletormi. Siiski vähendas see konkreetne kanal oma leviala, jättes kümned tuhanded oma pildist ilma.

Aga kas meil ongi vaja kodumaiseid kanaleid, mis nõudlikule vaatajale midagi ei paku? Paljudele ei olegi ja ongi seetõttu Eesti telekanalite vaatamisest loobunud, kuna keegi nende UHD-paneeliga telerile vastavat pilti ei paku. Pole ju mõtet kasutada kallist nutitelerit kesise joonisega filmide vaatamiseks. Selleks on ju suurepärast 4k kvaliteeti pakkuvad teenused nagu „Popcorn time” ja „Netflix.”

Palju teadjad on ennustanud, et lineaarsel televisioonil pole enam pikka pidu ning isegi ERRi edastuskeskuse uuendamine on mõttetu, kuna lineaartelevisioon sureb peadselt välja. Eks sellist juttu ole räägitud läbi ajaloo mitmeid kordi. Raadio tulekuga pidid kaduma ajalehed, televisiooni arenguga kaduma ka raadio. Teatrikunsti põrmu vajumises olid aga kohe väga kindel. Siiski paljudele pakkub siiani vahetu kontakt näitlejaga rohkemat kui näha eksimatuid stseene ja dialooge kinolinalt. Ja ega ka paberile trükitud ajalehl pole pikka pidu, internetist saab ju palju kiiremalt infot.

Aga vot võtan jultumuse ja teatan, lineaartelevisioon säilib ja ka 20 aasta pärast saab soovikorral osta paberile trükitud päevalehe. Siiski tuleb möönda, niššid muutuvad. Varem või hiljem marginaliseerub täielikult kinofilmide televisioonis näitamine asendudes originaalsaadete esmaesitluste, otseülekannete ja uudistega. See kel jäi nägemata vaatab siis kui ise tahab. Esmaesitlusi jälgivad aga peamiselt ainult konkreetse saate tõelised fännid või inimesed, kes ei lihtsalt igavusest vaatavad mida seekord pakutakse. Kindlasti on ka neid, kellele meeldibki kui neile öeldakse ette millal mida vaadata. Need inimesed naudivad korda ja naudivad rutiini. Vanusega rutiinsus kasvab, kuid mitte kõigil. Nii on väga aga väga naiivne arvata, et noored kes lineaartelevisiooni praegu ei vaata, seda 20 aasta pärast tegema hakkavad.


Muutused toimuvad ka paberväljaannetes. Paberlehes väheneb kiirelt kaduvate päevauudiste hulk ning asendub analüütilise ja uurivama ajakirjandusega. Vaid nii on võimalik meediamaastikul ellu jääda. Need kes seda ei mõista kaovad. Paljudele tundub minu arvamus justkui vastu oksa, sest just mida aeg edasi seda vähem näeme me uurivat ajakirjandust. Aga küsigim, miks ajakirjandus muutub järjest vähemanalüütiliseks? Peamiseks põhjuseks on rahapuudus. Selleks, et tiraaži üleval hoida püütakse kärpida väljaande müügihinda, püütakse suurendada reklaamimahtu ning hoida kokku sisu pealt.

Siiski vääramatult läbimüügid vähenevad, vaikselt aga kindlalt, kuna kerge sisu nautijad tahavad seda nüüd ja kohe ning kalduvad järjest vähem olema klassikaliste infokandjate hindajad. Ellu jäämiseks tuleks aga pakkuda kvaliteetset, eksklusiivset ja valupunktidele suruvat analüütilist ja uurivat ajakirjandust.

Siinkohal selgitan täpsemalt, milline see uuriv ajakirjandus võiks olla. Seejuures loodan, et järgnevaid õpetussõnu loevad väga tähelepanelikult, nii juba praktiseerivad kui ka alles ajakirjanikuks püüdlevad väga austusväärsed indiviidid.

Kõigepealt räägiks, mis asi ei ole uuriv ajakirjandus. Uuriv ajakirjandus ei ole juhtuvalt linnukasvatajalt küsimine, kuidas kana muna ümber saab koor, kuna üks lugeja arvab, et kana sellist muna ju muneda ei saakas, sest see oleks valus.(http://tarbija24.postimees.ee/2705826/lugeja-kusib-kuidas-saab-munale-koor-umber ) Uurivaks ajakirjanduseks on palju ka nimetada koera-junnkompassi tutvustamist laiemale avalikkusele.(http://elu24.postimees.ee/2649792/koerad-teevad-junne-pohja-louna-suunaliselt ) Kõike ülejäänut võib juba täitsa uurivaks pidada.

Samuti soovitaks kõigil ajakirjanikel kasutada faktide kontrollimisel ja nende presenteerimisel loogilist mõistust. Sõiduauto Mitsubishi ustesse võib väga vabalt mahtuda 4,6 kilogrammi marihuaanat aga 6 tonni alfa-fenüülatsetoatsetonitriili sinna nüüd küll ära ei mahu. Leides, et selle aine tihedus on umbes 1 g/cm3 oleks ju lihtne arvutada ning leida, et see väike sõiduauto oma terves uhkuses 6 kuupmeetri suurust mahtu kuidagi välja ei anna, ammugi siis ainult uste seest sellist ruumala ei leia. No ja kui leiakski, kes jõuaks seda pooleteise tonnist ust liigutada?
(http://uudised.err.ee/v/eesti/3c916a5e-999c-49f2-81c3-709bb92173f3 )

Vaadates minevikku ning silmates tänapäeva, märkan ma kuidas kiiruga joostakse hukatuse poole. Kõik pole veel kadunud, just praegu on õige aeg teha tulevikuplaane. Leides lahendused järgnevatele küsimustele. Kuidas hoida Eesti meediamaastikku elus? Kuidas suurendata noorte seas kodumaise sisu tarbimist selleks, et eestikeelne meedia ning produktsioon säiliks? Mida peaks muutma, et paberväljaanne ellu jääks?

Kuigi lineaartelevisiooni mõju väheneb, televisiooni kuldaeg jätkub. USA-s on telenäitlejad jällegi tõusnud maailmas enim teenivateks. Kogu Euroopa on jätkuvalt järgisörkija rollis. Tuleb loota, et osatakse siis targematelt õppida ning leida võimalused edasi minekuks.


Kasulik link e-kodanikule: