Join the new world

Ta ärkab ning avab silmad. Tema imestus on suur, kuna seda, mille üle imestada, on palju. Kohe uskumatul palju. Algas ju jälle uus päev, nagu eile poleks midagi juhtunudki. Ning nii juba tervelt 2 aastat järjest. Kõigest negatiivsest hoolimata läheb elu edasi, sama rõõmsalt, sama optimistlikult, võiks isegi öelda, et ogaralt. Hoolimata kõigist hoiatustest jookseme reipalt ikka kuristiku poole. Kuristiku suunas, mille olemasolust me oleme juba ammu teadlikud. Me aimame ka seda, mis võiks juhtuda, kui me õigel ajal ei peatu või kurssi ei muuda. Ilmselt me lihtsalt ei suuda otsustada mida teha, vanaviisi edasi minemine tundub ju nii hea ja mugav. Mugavust me aga hindame ja miks seda mugavust katkestada, kui praegu on kõik veel hästi.

Aga kas ikka on? Seda küsimust oleme palju endalt küsinud, kuid siiani pole leidnud mahti sellele vastata. Ilmselt me ei tahagi seda vastust kuulda, see oleks lihtsalt liiga hirmutav. Eks me ju kõik karda kuristikku, aga veelgi rohkem me kardame oma naha pärast. Hoolimata kõigest, ikkagi ju lintšitakse kõigepealt see halva sõnumi tooja. Nii me siis elame oma mugavas ja sissekäidud rajas, rajas milles on nii palju mälestusi. Rajas, mis oli kunagi täidetud ideaalidega ja tundusid nii pühamast pühad.

Aga tänane päev tuli siiski teisiti, tuli meile kõigile teisiti. Täna võib-olla suudame vaadata reaalsusele silma. Kuna kuristik, mis meid ähvardab, on jõudnud silmapiirile. Kuigi ta tundub nii kauge ja abstraktne on ta ju siiski olemas, olles lähemal, kui kunagi varem.

Täna avasime me silmad, homme võib-olla asume tegutsema. Ülehomme näeme heal juhul esimesi tulemusi, kuid ka sellest piisab? Ja mida peaks üldse tegema? Jah, jälle on meie ees küsimus, mille vastust keegi ei oota. Vastust mida keegi isegi ei taha kuulda. Isegi mitte mina.

Tuleb võtta julgus kokku ja tunnistada täbarat seisu, lüüa selg sirgu ning muuta kurssi. Vajadusel hakata vastu ning lüüa rusikaga lauale- nii enam ei saa. Ammugi juba ei saa, kõik me ümber ju hääbub. Kas tõesti me tahame seda? Kas tõesti heidame kõrvale kõik ideaalid? Kas tõesti anname nii kergelt alla?

Esimest koda on meil laual küsimused, millele on meil vastused olemas. Vastused, millest paistab meie ainus lootuse kiir. See on küll väga nõrk ja habaras, kuid ta on siiski olemas. Ärge laske sellel kustuda, see on ainuke, mis meil on veel jäänud. Julgegem võtta sõna ning panna mängu kõik, mis on veel alles, sest muidu on varsti kadunud ka seegi...

Elagu e-maailm! Elagu e-Eesti!


Kasulik link e-kodanikule: