Join the new world

Kuldne aeg

Kui sai juba nostalgitsema hakatud, siis tehkem seda veel. Räägin teile loo kuidas ma 1965. aastal EPT kaudu Tartusse korteri sain.

No vot, lugu oli selline, et jõudis kätte aeg, mil tekkis soov oma elu peale minna. Kuid nagu kogu Nõukogude ma eksistentsi vältel polnud ka siis saadaval just mitte väga palju elamispindasid. Kellele oli palju raha eks see sai alati korteri mustalt turult ka osta, kuid sellist raha mul kusagilt võtta ei olnud. Üks võimalus oli ka ju hoiupangast laenu võtta, kuid ilma veenva põhjusetta sealt sellist summat kätte ei saanud. Kõige lihtsaim võimalus korteri hankimiseks oli hakata ehitajaks.

KEKidel ja Ehitusartellidel oli kõige kergem korterit eraldada. See oli ka tavaliselt peamine põhjus, miks ehitajaks mindi, oli vaja eluaset. Korteri omandamiseks tuli aga mõni aasta ehitajana töötada, seni elasid kas soojakus või ettevõtte üürikorteris. Kui korter käes, üldiselt ka ehitajaametist loobuti ja mindi ära tubasele tööle kuhugi lähedal asuvasse kombinaati. Eks ikka sinna kus rohkem palka sai või kus defitsiitsemat kraami toodeti. Üldiselt oli tehastes palgad suht samal tasemel, nii sai peamiseks argumendiks toodangu defitsiitsus. Näiteks kammivabrikus sai sisuliselt teise palga juurde müües seal toodetud kilekotte ja kamme. Konservitehases sai aga hea „õnne” korral isegi poslamasla pähe oliiviõli ostetud. Tollal nihverdati nii kus sai, mingi suurema käki korral aga kehitati õlgu, mis läinud see läinud.

Elust-olust nõukogudemaal võib rääkida palju. Tollal ikka juhtus, mitte nagu praegu mil ainult mingi pinnavirvendus on näha. Siis oli skandaale ja siis oli mürtsu. Siis sai ka korralikult pidu pandud ja viina larbitud. Kuiva seaduse ajal sai isegi kohalik apteek piiritusest tühjaks joodud nii, et kaks nädalat apteegis tilkagi piiritust ei olnud. Aga see selleks. Pidin ju rääkima oma korteri loo.

Kui nüüd päris algusest rääkima hakata, siis ega mul seda korterit vaja ei olnudki. Olin eluga rahul, kõik oli hästi, elasin tublilt nagu üks eeskujulik Homo soveticus ikka. Nautisin kõike seda luksust mille isake Lenin välja võitles ja hiljem suur Stalin ka meile väikesele rahvale võimaldas. Ühesõnaga üks häda ja viletsus. Eks kõik tea ju laulusalmi vuntsi keeravatst Stalinist, kelle käes on jälle Eestimaa. Nagu kõigile teistele, nii minule õpetas ta ka ,seda võimast mustakunsti, kuidas vapralt nälgida. Lisaks nälgimisele oli aga ka perse paljas, sooja andvaid hilpusid polnud mitte kuskilt saada. Oli vaja vilte ja ühte paari kalosse.

Rääkides kalossidest nõukogudemaa kontekstis, siis post-oktoobrirevolustioonisel ajal kuni nõukogudemaa lõpuni olid kalossid äärmiselt kõrgelt nõutud kaup, kalossivabrikud töötasid täistuuridel. Algul olid kalossid paksud ja väga jäigad jalanõud, mida sai kas niisama jalga tõmmatud või siis talvesaabaste kaitseks saabaste peal kantud. Linnaprouad kandsid kalosse kingade peal. Ühesõnaga oli kaloss ese, mis pidi kaitsma kõikide nõukogudemaa inimeste jalanõusid kulumise ja ilmastiku kahjulike mõjude eest. Kolmekümnendate teisel poolel tuli välja moderniseeritud kaloss, mis olid natuke õhemad ja paremini painduvamad, olles moe viimaseks sõnaks. Kalossid olid nii nõutud kaup, et nende vastu võis vahetada üks kõik mida. Alustades aluspesust lõpetades Moskvitši kardaaniristiga. Viimane on mul siiani kodus panipaigas oma aega ootamas. Naabrimees kes töötas kalossivabirkus suutis nõukogudemaa lõpuks endale hankida 4 siduriketast koos korviga, 2 neist tema Moskvitšile sobivad ning teised kaks sõiduauto Žiguli omad, kolm M-i karburaatorit ja üks Jawa külgkorv. Tal neid hetkel küll vaja ei olnud, kuid kes teab äkki saab kunagi millegi parema vastu vahetada või mõne teene välja kaubelda.

No ja kalossist veel nii palju, et viiekümnendatel tuli jällegi kaubanduslettidele uus ja veelgi parem kalossimudel. Ajalehtedes ülistati seda teavani, paremat ja polüfunksionaalsemat jalanõud polevatki enam võimalik teha. Nõukogude elu oli jõudnud perfektsuse kõrgeimale tasemele. Olles tuttav lääneriikide jalanõuvalikuga ja nähes nõukogudemaa „maailmainnovatsiooni” siis tekkis mul küsimus, et kas meile valetatakse või tõesti on Homo soveticuse ajupotentsiaal nii väike?

No vot, üks päev ootasin minagi järjekorras, et kalosse osta. Kaks tundi ootasin kaubaauto saabumist. Lõpuks ta siis tuli ning veel pärast pooletunnist rivis seismist ma tuliuute kalosside omanikuks saingi. Naabritüdruk Mari oli neid leti all minule hoidnud, muidu oleks ma neist ilma jäänud. Koju jõudes ootas mind ees aga ebameeldiv üllatus- jalanõud olid mulle väikesed. Kohe poodi ümber vahetama ka polnud mõtet minna, kuna sain viimased. Kahe nädala pärast pidi tulema uus kaup, jäin siis seda ootama.

Järgmisel nädalavahetusel läksin Tartu linna jõlkuma, uudistama kaubamaja ehitust. Palju tööd oli juba tehtud ning väga palju oli veel teha. Võtsin ka oma väikseks osutunud kalossid kaasa, võibolla saab kellegagi kaupa teha.

Ja nii läkski, seisin seal kaupsi ehitusplatsi kõrval, kui üks ehitaja hõikas: „Hei, külamees mis sa nende kalossikute eest tahad?” Ma vastu: „Ega suurt midagi samasuguste suuremate jalavarjude vastu vahetaks hea meelega.”

-”Tead mul naisel sünnipäev tulemas mõtlesin, et kingin talle kalossid. Vahetad ehk millegi muu vastu?”
-”Kui õiglane kaup siis miks mitte...”
-”Tead, mul on kodus üks täiesti töötav GAZ AA mageneeto, täitsa töötab. Kas selle vastu vahetaksid? Autobaasis saaksid kindlasti millegi parema vastu vahetada.”
Mõtlesin veidi ja laususin: „Äh hea küll, parem magneeto laul kui kasutu kaloss kapis”

Mõeldud tehtud ning olingi värske GAZ AA magneeto omanik. Kuradi raske oli seda veel tarida. Meil majandis ai-ai’id ei olnud, kõik olid 51-d. Aga linna autobaasi ma minna ei jõudnud, pidin bussile jõudma.

Koju jõudes näitasin uhkusega kodustele, mis väär vahetuse ma olin teinud. Nemad millegipärast ei saanud asjast üldse aru: „Nahui nada sa selle sita siia tõid???”


Siinkohal jääb aga jutt pooleli, järgmine kord jätkame 🙂