Join the new world

5 punkti sellele, kes kõik selle läbi loeb 😃

Nõnadaks sai siis tehtud väike lugejamäng, ega mul väga suurt rahalist auhinda välja panna ei olegi ja ega ma väga suurt auhinda ei lubanudki. Auhinna pidi saama see kes kõige täpsemalt ära määras minu liikumistee mööda Tartu tänavaid. Vaadakem siis koos üle see läbitud tee selleks, et kõigil oleks selge kuidas sellise tulemuseni jõuda.

Kohe alustuseks pean tõdema, et mitte keegi ei suutnud veatult marsruuti määratleda. Kuid üks pakkumine oli täpsem kui teine. Eks R.Ottil oli ka väike eelis, kuna Dodo Moroni vastus koos väitega, et pole mitte päris õige see asi, oli juba esitatud. Siiski ärgem tehkem sellest probleemi, sest eesmärgiks polnud parima Tartu tänavate ja vaatamisväärsuste tundja väljaselgitamine vaid enesearendus läbi mõttemängu ning lihtlabane meelelahutus. Siinkohal on paslik mainida, et Riia maantee raudteeviaduktiga rännak ei lõppenud ja võimaluse korral saab ka retke teine pool publitseeritud. Jätkates ikka seda kõrgetasemelist ilukirjanduslikku stiili.

Asume siis süvaanalüüsi juurde. Kumbki vastanuist ei suutnud kahjuks täpselt määratelda jalutuskäigu algpunkti. Kuigi kohe alguses on fraas „Väljusin bussist.” Arvajad on ilmselt pakkunud, et lugupeetud rändur saabus alguspuntki linnaliini bussiga, suundudes kohe tigutorni poole, et sealt Turu tänavale suunduda. Jah, esmapilgul võib tõesti kohe linnaliini peale mõelda, kuid selle kummutab fraas „võis olla ka tingutud eemalolekust, polnud kaua selliseid masse liikumas näinud.” Millest võib järeldada, et jalutaja siiski ikkagi kuskilt kaugemalt saabus. Niisiis algas jalutuskäik bussijaamast, saabuvate busside peatuskohast, mis asub teatavasti Soola tänaval.

Nii siis ma jalutasin mööda Soola tänavat kuni see ristus Turu tänavaga. Teksti mitte süvenenud isik võib aga ka kahtlustada, et sai kõnnitud läbi Tastu keskuse (teatavasti saab nii ka liikuda järgmisse vahepunkti). Ka sellele väitele on vasturohi olemas- „Sammusin mööda kõnniteed Tasku peaukse poole. Ei, mitte moe- ja vabaajakeskust külastama vaid teed ületama.” Selgesõnaliselt on kirjas, et Taskut ei külastatud. Vaid peaukseni jõuti mööda kõnniteed, mööda Turu tänavat.

Tasku peauks asub teatavasti Turu tänava ja Riia maantee ristmikul. Seal sai ka ületatud ainuke fooriga reguleeritud sebra, mis Tasku poolses nurgas on. Jälgides teksti on kergelt mõistetav, et jalutuskäik läks edasi mööda Riia maanteed, sest just ainult seal olid sunnitud ehituse ajal jalakäijad kõndima endisel bussirajal, mis olid jalakäijate jaoks sobilikult autoliiklusest eraldatud.

Edasi läheb esmapilgul keeruliseks, sest ületades järjekordselt tee jõudsin pärnaalleele. Kuid mõtteline paus annab vihje, et ei pruugitud kohe sinna jõuda. Kuna õige pea jõuti Raekoja platsile, siis pole küsimustki millist pärnaalleed mõeldi, ikka Küüni tänava oma. Aga ega Riia mnt pärnad nüüd väga korralikku alleed välja ei anna ka, kuigi möönates, et ületades Kalevi tänava, midagi allee moodi asi vastu tuleb.

Loogiliselt edasi arutledes ei tohiks kellelgi olla kahtlust, et lõpuks ka Raekoja platsile jõuti. Mööduti purskkaevust ja raekojast. Iga õige tartlane teab kohe kindlasti aga Nikolai Ivanovitši ausammast, mille tagune legendaarne pargihakatis kõigile teada on. Tundud on ka fakt, et seal samas lähedal asuv püssirohu kelder on ehtitatud Tartu ülikooli peahoone jaoks ruumi tegemiseks lammutatud Maarja kiriku seintest pärinevatest tellistest.

Edasi toimus liikumine möödudes Heino Elleri nimelisest muusikakoolist ning endisest sünnitusmajast, kus TÜ sotsiaalteaduskond nüüd möllab. Kolmas sammas on aga teatavasti Riigikohus. Lisaks veel Tartu Ülikooli esimesele rektori parreljeefiga inglisild. Kusjuures medaljon silla küljes paigaldati sinna alles 1913. aastal, sild ise sai oma tänapäevase kuju 1836. aastal. Minu meelest vanim (seni säilinud ja omal kohal) eesti keelne avalik tekst aga asub rahvaste monumendil. Pikemalt ma sellest monumendist ei räägi, kes huvitub uurigu ise.

No vot ja siin siis nüüd jälle lugupeetud vastaja Dodo Moron eksis oma vastuses pakkudes, et liikusin mööda J. Liivi tänavat ja sealt edasi pöörates Veskisse ning edasi Kuperjanovisse. Korp! Ugala majast läheb see tee veidike mööda. Siiski on võimalik teda silmata. Tegelikult aga liikusin ma nii nagu R. Ott välja tõi. Lossi tänavast Vallikraavi ja sealt Kuperjanovisse. Nii sai kenasti tervitada nii Ugalat, sai ERMi tagant silmatud Sakalat ja tõelist arhitektuuripärli EÜSi maja. Ühesõnaga oleks tulnud järgida lihtlabast säästuprintsiipi, ehk valida marsruut, kus kõige vähem suuna muutuseid.

Edasi Kuperjanovi lõppu Vaksalisse ja sealt Riia maanteele viadukti alt läbi. R. Ott filosofeeris sõnakasutuse üle, kuid kahtlust tegelikult antud kirjeldus ei jätnud, kuna rohkem viadukte Vaksali tänaval praegusel ajal lihtsalt ei ole.

Märkamatult sai analüüs pikem kui jutuke ise 😃 Aga auhinnad tahavad ka veel jagamist. No pole mul väga midagi jagada. Koos R. Otti artiklile lisatud annetusega on mul nüüd kokku ainult 130 e-EEKi. Jagasin ma ju kõik oma vara laiali. No siis teengi nii, et Dodo Moron ja R. Ott saavad kumbki 50 e-EEKi.

Kohtumiseni järgmistel jalutuskäikudel!