Join the new world

Ajaleht Vikat jätkab järjejutu avaldamist.
Eelmised osa😛
Järjejutt: Tarmukas naabritädi (1. osa)

Tarmukas naabritädi
2. Hakkab pihta
Kuna kurjusetelgedel asuvate korteritega pole ju suurt midagi teha, sest nad on juba oma olemuselt sellised, asus tegelema korteritega, mille kurjus tuli nende elanikest. Selleks tõi ta kirikust pühavett, mille lasi kirikuõpetajal spetsiaalselt kurjuse välja ajamiseks pühitseda. Nii siis istus tädike kõigepealt enda trepikoja välisuksele ja hakkas kõigile, kes uksest sisse või välja minna tahtsid pühavett peale viskama. Tema tegevusel poleks väga vigagi olnud ja paljusid oleks see isegi rõõmustanud (palavas suve leitsakus), kui ei oleks seda asunud tegema keset südatalve kõige külmemat nädalat... väljas oli nimelt 25 miinuskraadi. Pole just eriti rõõmustav, kui oled maja kojamees ning sa ei taha niigi selle hirmsa pakasega lund viskama minna ja siis mingine vanamutt sulle kohe, kui uksest välja saad, sulle suure lärakaga vett näkku viskab. See aga pole veel kõige hullem, probleem algab siis, kui see kõik ära külmub... oh seda häda.

Loomulikult kutsuti selle peale kiiremas korras kokku üldkoosolek. Sellist kõmu ja kisa pole veel kunagi sealt kostunud. Läks isegi kakluseks, mille tulemusel kutsuti kiirabi. Kui esialgu oli põhjuseks kukkumine, aga kuna süüdlane ikka edasi surkis... mälu taastus ning ka kutsuti politsei. Sellega veega pritsimine lõppes, aga mitte intsidendi pärast, vaid seetõttu, et kõik elanikud lihtsalt said juba oma osa kätte... ka need kellega probleeme ei olnud ja need kes oma korteri halvas maines ise süüdi ei olnud.

Tädike võis nüüd endaga igati rahul olla. Paar päeva ta isegi oli, kuni talle meenus, et ka kurjuse teljega peab midagi ette võtma. Ta pöördus kõrvalmajas elava pendlimehe poole. Pendlimehe nimeks oli Leiba Kronštein. Varasemas nooruses oli Leiba veendunud, et tema perekonnanimeks on hoopis Bronštein. Hiljem selgus, et oli ikkagi Kronštein, segadus tekkis sünnitunnistuse väljakirjutaja kohutava käekirja tõttu.

Mida härra Leiba siis leidis? Ta leidis, et maja keskel asub ülitihe Hartmanni võrgustiku ristide võrgustik. Lahendus oli sellele aga väga lihtne, maja keldripõrandad tuleb katta džuutvaipadega. Tädike oli selle uudise peale väga rõõmus, probleem oli küll suur aga sellele oli suurepärane ja käega katsutav lahendus.

Tädike läks jooksu jalu esimehe juurde. Too ei tahtund teda isegi mitte näha, aga pärast pikka uksele koputamiset ja kella tinistamist ta siiski avas ukse. Jõudmata teretadagi asus täidike täie vurinaga rääkima, mis on tal mureks ja mis tuleks ära teha. Esimees vastas, et selliste asjade jaoks raha ei ole. Tädike vastu, et kuidas ei ole, kuna iga kuu ju maksab ta remondifondi tervelt 50 eurot puhast seda va krõbisevat. Sinna see siis jäi...

Esialgne suur rõõm asendus täieliku masendusega. Vahepeal kukkus aga järgmine rõdu, seekord õigesse kohta. Nii hea oli nüüd seal poest tulles enne puhata kui pead oma 5 korruselise maja 5. korrusele ronima. Vähemalt on midagigi head siin päikese alla ka toimub, meid ei ole unustatud.